Paha tuju laululist

21. veebr. 2015

lOlen aeg-ajalt FBsse laululiste postitanud. Neid on vähe. Kedagi need seal suurt peale minu ei huvita, mille taga on ilmselt see, et ega mindki keegi teine suurt huvita, aga soovin toonitada, et minu mälu järgi on nad kõik temaatilised, mitte niisama komplekteeritud.

Tegelikult tahtsin alati neid siia riputada. Kuna kolin FB uudistevoost igati välja – see on vist juba tehtud –, on see eriti kavas. Juri Lotman, nagu pean mõrul keelel tunnistama, khm, tunnistama, on tõestanud, et üks inimene ei saa kunagi liiga palju kirjutada. Seega tulevad need kommentaaridega. Palun vabandust.

See peaks olema ma põhjus, miks ma pole veel suutnud siia ühtegi üle tuua.

Seda siin aga seal veel pole.

Miks teha paha tuju pleilist?

Tegelikult on see lihtsalt olemas. Loll küsimus! Pigem: milleks seda esitleda, muu maailmaga jagada? Ehk seetõttu, et nemad ei pruugi nende laulude suhtes samamoodi tunda.

Miks on see olemas? Read the rest of this entry »

Advertisements

Lisadega versioon:
http://ed.ted.com/lessons/should-you-trust-your-first-impression-peter-mende-siedlecki#watch

Mnjaa, vihmavarju jagamine on Jaapanis väga tihti paariprivileeg. Milleks kirjutada nimed südame sisse, kui saab ka vihmasirmi alla? Roomas ma muidu vaevu sabinat nägin.

Pikapeale viskas reisil päris mitmest inimesest üle. Read the rest of this entry »

Ma tunnen, kuidas see metafoorne kõnts, mida vastusena kõigile teie arvamustele minuga seotud inimeste eluviiside kohta (ehk lõppkokkuvõttes minu, kuna võtan isiklikult) ja enesega rahulolevate naeratustega palistatud päevapäästmistele (selleks päevaks, homsete plaanide puhul) võiksin heita ehk mõttes hoian, mulle endale tagasi võib pritsida, sest kõik teie vead on siinsamas ja relevantsed, arvake ise, mis tahate. Ja see lenduks tagasi, sest nüüd saanuks ka teie ego pihta, kuna mul on sel juhul vaja mainida teie enda pideva esmareaktsioonilise emotsioneerimise idiootsust ja kapiluukeresid (mis tõenäoliselt pole külmas), ning suhted olid rikutud juba hetkest, mil teie otsustasite teema tõstatada, selmet kõigest, mis teid kurvastas, lihtsalt kui sopast välja ronida, avastamaks, et sellest sai hoopiski möödutud. Aga ei! Suhte- või pigem tundmusteklaarimine tundus rahuldavam. Mind ikka tohutult häirib, et te otsustasite minu isikliku sitaga määritud saada. Come on, te ei saa midagi teha! On küll egoutsitav proovida midagi teha ja selle õnnestumisse uskuda, eriti kui ma suurt midagi vastu ei ütle lihtsalt selleks, ise jääda  puhtamaks kui siis, kui laviinile kaasa aitaksin, ahelreaktsioonile ketilülideks tulles nõnda, et see ka teieni jõuab, andes teie kätte õiguse enamatele lülidele, aga ma usun, et kui lahku läksime, lendas see uus sitt, mida jahvatasite, teile endale kaela, nii et teilt kadus kirjeldatud isu tegutseda ja olite lõpuks palju vaguramad kui võinuksite (vastasel korral olete mõtlemiskalduvuseta inimesed). Mina aga loodan, et andsin teile võimalikult vähe põhjusi mind vihata ja loodan, et kui teile on energiat üle, rakendate seda hoopis oma paarisuhtele, sest see põld vajab alati väetamist ja just nimelt see on tegelikult teie pärusmaa. Mis puutub minusse, puutub ainult minusse.”

Nüüd võiksin teha energiaharjutusi ja tõesti, j´ai l´esprit d´escalier ehk situatsiooni korduvus-pidevus on minu puhul tõsi, aga kaklemine ongi mõttetu. Mõelda vaid, mis lolle inimesi maailmas oleamas on ja kui lähedalt nendega seotud võib olla, nii et nad aitavad kohe päeva rikkuda, kui vaid vahel harva nägu näeb! Mõnega elan isegi ühes toas (ja see võib olla mina)!

Lugesin Isaac Marioni “Soojad kehad” (“Warm Bodies”) läbi. Film meeldis mulle rohkem, sest see oli vähem ligane ja Sinatrat polnud kah üldse. Hollywood silub asjad nii sujuvaks. Isegi zombie R tundus seal vähem emo-ilutsev ja märksa lõbusam. Vahest olen filmistsenaariumi liiga hästi pähe õppinud. Lugesin eesti keeles, sest originaal näib siinmail kättesaadav vaid eritellimusel, mis võib tähendada ostmist. Kui selle kohta varem uurisin, kuna mul oli plaan sellest jaanipäevakirjandus teha, ei olnud seda isegi rahvusraamatukogus ega tegelikult peakski, sest see pole siin trükitud või midagi sellist. Read the rest of this entry »

Abstract-Fractal-108-1152x2048

[Teadvustatult] häda inimestega on see, kuidas end neist huvituma panna. Üldiselt tean, et kui tahan, et teine mulle meeldiks, teen (võimalikult) nii, et mina talle meeldiks, ning vaeva ei saa ju lihtsalt aia taha visata. Kõdulasse vist küll, tundub: läheb nii, jääb soiku, aga ehk mädaneb magusa lõhnaga. Eesmärk on siiski, et mina armastaksin, end hästi tunneksin ja muud sellist. Veel on – psühholoogia teab -, et huvitavad on need, kes meist huvitatud on. Ma siis nii tihti ootan esimest impulssi ja suhtlen, kellega juhtub. Miski ei lähe kunagi sügavaks, loodan ma, sest tegelikult mulle ju ei meeldi nii paljud nii palju. (Nagu tõenäosusprotsent.)

Mõni teine eesmärk on, et säiliks mingigi normaalsus ja mõistlikkus. Read the rest of this entry »

Mind tabas (kinnitus) retsept(ile), kuidas inimestest hästi arvata. Need inimesed peavad olema konkreetsed ja valitud, soovitatavalt mingisuguse anduriga, aga ega teised lõppkokkuvõttes ju meelde ei jäägi. Räägi inimestele (endast), lihtsalt räägi, ära räägi nendega. Lõpuks pead sa neid headeks ehk headeks kuulajateks, kuid nagunii ei saa sa kunagi aru, miks. Read the rest of this entry »

Pilvelt alla…

4. jaan. 2012

Eile öösel tuli kass hiirega tuppa. See on tal teine hiir üleüldse. Eelmine oli kaks suve tagasi. Et loomake ilus oli , on tõsi. Ma ei võtnud mingit vastutust ja lõpuks rändas hiireke akna taha tagasi, kuid selleks ajaks oli ta nagunii surnud. Jah, see on tänane teine postitus ja nagu ühe huvitava Diana MSNi aadress ütles, seostub see saabumisega kõrgelt maha. Tasku fuajees on lae all vatist pilved, mida Väguke mulle täna mitu korda näitas. Read the rest of this entry »

Kuna nüüd on ohutu seda teemat puudutada, mainin, et vahest oli isegi hea, et ma Itaaliasse ei saanud. Uudised on minu jaoks must maa ja seega ma ei tea, et keegi oleks seal parasjagu revolutsiooni korraldamas. Nad ei ole seal ju päris kreeklased, kellele streikimine ja töö seisak küsimuski ei tekita, tundub. Esmaspäeval oli mu elu esimene ristimine. Kahele varasemale ma ei saabunud. Oli väga tore. Väidan seda, kuigi ma ei kirjuta enam emotsiooni pealt (sest ei saa).

[Kõige toredam oli nn aadrejaht. Otsisime üksteise järel raamaturiiulist pealkirja järgi teoseid välja. Autorit meile ei seejuures ei usaldatud, nii et abiks oli õnn ja mõistus. Lisaks oli tegemist ka õpinugte praktikapoole tutvustusega. Meie vanne oli väga ilus: kokku pandud kõiksugu eeposlike eeskujudega fragmentidest. Kui ma ei unusta, küsin koopiat. Pärast anti Phaidrose verd. See maitses hea. Phaidros oli tomat ja tõenäoliselt pipraga. Mulle pole varem kunagi tomatimahl nämma tundunud. (Korea või Vietnami sõjas tehti lääne sõdurkitega katse. Kahele grupile serveeriti mingisuguseid molluskeid, you have the point anyways. Esimesele neist kui kohalikku delikatessi, teisele kui kraami, mida nad surmaähvardusel sööma peavad. Tagajärje erinevus seisnes selles, et viimased sõid neid hiljem tsiviilelus vabast tahtest edasi. Põhjuseks võis olla, et eneseväärikuse säilimiseks need hakkasidki neile maitsema. Teine grupp leidis, tõenäoliselt üksmeelselt, et tegemist on jälkusega. Detailide osas minu ema sõna selle peale.) Ma loodan, et see oli kõik, mida see sisaldas. Pärast käisime Athena ees ohverdamas, osadega ka Notti vaatamas.]

Niivõrd-kuivõrd oli iga´st värki. Kahjuks oli vahepeal taustaks (mul) segadus, kellel ikka tore on ja kas üldse. Eile ja üleeile vastu ööd oli mul masendus. See tuli paljuski sellest tulenevalt, et ma seal kogu aeg sekkusin (elik “tsurkisin”), kui minu arust valesti oli. Kui testidel on õigus ja siin oleks sotsioonik – eeldades, et temal õigus on ja sotsiooikal põhja -, väidaks ta tõenäoliselt, et selle kutsus esile rahulolematus sellega, kuidas olen suhteid üles ehitanud. Kolmandal kursusel on see ilus inimene, meessoost, kellele ma näikse täiega pinda käivat. Igatahes valus on siis.

Üldiselt on mul töö- või teotahe kriis ja muudumine. Juba viimase nädala jooksul tšellotunniks valmistumine oli nii (see on siiski normipoolsem nähtus) ja homme on vanakreeka keeles kontrolltöö, mille tõenäoliselt vahele jätan. Nojah, ma ei pea lubama. Mu kaunid saapad võiksid seda maha võtta. Kõigest hoolimata näib maailm mind hoidvat. Ja samas! Samas on tunne, et “vanad (lähedasemad) sõbrad” on võltsid, vigased, valed ja igavad.

kes-dislaigib-on-südametu-inimene-terror
tõlge 

Anni meespobleem seisneb selles, et ainsad inimesed, kes ja suhted kellega, talle äärmuslikult mõjuvad, kiropraktiku (tegeleb eelkõige KONTIDE paikaväänamisega) kõnepruugis on nemad põhjuseks luustiku väärastumisele, on… Raske, kui omal keset pole. (Lähed iga energiatuulega kaasa ja lased end teistest kergelt mõjustada.)

Need mehed on minu isa ja vend ja enne kui mul on suhted nendega endas klaaritud, pole mingit lootustki! Minul. Või siis teistel. Lõpetasin just nutmise.

Alloškast nii palju, et – loomulikult  mul pole ikka keset, et endale kindlaks jääda, lähen ka teiste versioonidega kergelt kaasa – vähemalt minu poolt (vahest ka Loo-Maru poolt), tuleb kogu jama tegelikult sellest, et me mäletame neid algusaastaid, mil “Alla oli hea”, minu sõnadega: tundus, et on meie sõber. Konflikt on selles, et ma ei suuda minevikupilti praeguse versiooniga kuidagi lepitada. Ma tean, et ta oskaks end kokku võtta. Ja siis on Alla poolt minu ema seal vahel, kes tema pilti hägustab (ühe versiooni järgi); tema seda, muidugi, ei teadvusta ja ega minagi oska seda talle serveerida. Peaks tõesti psühholoogiat õppima, sest siis tekiksid vähemalt mõnedki efektiivsed kasutuskõlblikud struktuurid, sest ma ise pole piisavalt loov või kiire, et neid koha peal leiutada. Lõppkokkuvõttes tahan ma keset.

Otsustasin kordki elus õppimise osas subjektiivselt (ja ratsionaalselt ja realistlikult) mõelda. Nimelt on kaks 3 EAP ainet, millest ma jõua(ksi)n edukalt sooritada (järgmine nädal) ainult ühe. Üks on neist suunamooduli aine JL&TMK ning teiseks (vist valikaine) iidsed tsivilisatsioonid. Esimene neist on selgelt alahinnatud: ainepunkte peaks rohkem saama. Seega, kuna ma nagunii tahan kas teaduskonda või vähemalt osakonda vahetada, pole mul mõtet sellega möllata ja tegelen pigem ainega, mida on lihtsam läbida. (Objektiivselt mõelda oleks, et kunas ma muidu veel TMKga tegeleks.)

Soovin edu.

Seoses kurjade võõrasemade ja vähevõimekate isade, kummaliste suhtlustiilide ja muuga, mis edukalt sessiooni segab, on ka midagi, mis seda jama leevenab. Nimelt minu India kirjasõber, koodnimega Surematu. See kutt väidab, et ta on fluent in many languages, including English… Vähemalt on ta hämmastavalt haritud. Peaks olema 24. Viimane vestlus, kellega iganes ma ka rääkisin, läks täielikuks enesenautlemiseks. Väga ilus, tark ja osav on olla.

Panen selle siia docx-failina, sest paiguti on see nii nõme, et sure või ära.
DirtyDoubleWTF

Good part algab umbes pärast keskosa, aga ega algustki saa päris mööda lasta. Siiski, kui teil oma elus s***le lisaruumi pole, vaadake faili esimene pool võimalikult põgusalt üle. (Siiski annab ka see osa väga asendamatut infot.) Palun andestage mulle kõik naljakad väljendused, sest ma ei käsi endal official sõnavara teada. Vahetult enne lõppu on ka elu parim kirjaviga, näpukas või midagi sellist. Ilmselt selles kohas, kus mõistmisega korraks lühiseväärseid raskusi tekib. Seda see raha ju teeb, aga mina mõtlesin ikka romaanilikumaid mõtteid. Vahest leiate. Vestlus toimus üleeile. Tõenäoliselt ühendus jampsis ja fraasid jõudsid temani teises järjekorras, kui seal näeb. Ma vähemalt oletan. Ma loodan, et see jura aastatesse ei veni.

Palun lisakorra vabandust, kui see on ainult minu aega väärt. Igatahes, kui ma korraga kuhugi kadunud olen, on mind röövitud.

PS Ainuke jama on see, et mulle nii meeldib Pratchetti “Mort” (vb ka Mort). Äkki on see märk?