Täna kirjutan päevikut siia. See aadress on brauseris lausa nii sügavale langenud, et on kolmas L-täheline, mis välja ilmub; võib-olla isegi viies.

Eelmise postituse kohta taga targana lisan, et on piinlik ja hämmastav, kuidas võib midagi sellist kui elu ja surma küsimust võtta. Tundsin end lõpuks halvasti. Kõige juures on hea uudis, et Wiwiblogsi ma tööle ei saa (eelmine postitus oli Eesti Laulust ja on üsna mõttetu, et selle tegin), sest mina ja selle meediumi Aju ei nõustu, mis attitude on. Tunnen vajadust öelda lahti kõigest, mida 3. jaanuaril arvasin.

“Asami-sensei no Himitsu”: shoujo manga

Kes pole kuulnud, siis shoujo on teismelistele neidudele suunatud manga’des esinev  joonistamisstiil, milles loodud koomiksid käsitlevad tihti sihtgrupile oletatavasti olulist teemat, armastust, tavalisim formaat on järgmine: Read the rest of this entry »

Advertisements

Lugesin Isaac Marioni “Soojad kehad” (“Warm Bodies”) läbi. Film meeldis mulle rohkem, sest see oli vähem ligane ja Sinatrat polnud kah üldse. Hollywood silub asjad nii sujuvaks. Isegi zombie R tundus seal vähem emo-ilutsev ja märksa lõbusam. Vahest olen filmistsenaariumi liiga hästi pähe õppinud. Lugesin eesti keeles, sest originaal näib siinmail kättesaadav vaid eritellimusel, mis võib tähendada ostmist. Kui selle kohta varem uurisin, kuna mul oli plaan sellest jaanipäevakirjandus teha, ei olnud seda isegi rahvusraamatukogus ega tegelikult peakski, sest see pole siin trükitud või midagi sellist. Read the rest of this entry »

Ta nahk on nagu martsipan
ja hääl on nagu šokolaad.
Ja lõhnab nagu mandariin,
kuid maha jääb vanillilõhn.
Käe jõud on nagu apelsin
ja küünde kogub cinnamon
ja ripsmeis kookoshelberasv
ning kaenlas vohab sidrunhein
ja nabamust on aspiriin
ehk valge siis ja talgist.

Ta ohjas ühte neiukest,
kel pisarad üks juustusort
ja silmad sula karamell.
Ja õunaõied pihu all;
nii kasutu tal töötada.

Ta hääl on nagu šokolaad
ja sülg on tegelt puhas tatt,
mis kirsi hapu maitsega
ja värvilt ka, mis huulenahka puutub.

Meil küünarnukk on terasraud,
koputus kui kookoskoor
ja luustik kivivirsikkõva.
Põsk on Philo pehme põsk.
Ja kuskil all on veinivaat…
Nahk suhkrust nagu martsipan,
aga ikka…
aga ikka suland.

Ilusat homset Herodotose eksamit, kallis.

Saabus inimene, kellest kunagi ei kuule.
Mu lemmikinimene, hingetu.
Koletised mu seest on välja murdmas
ning varsti
olen
päris vaimutu
ega taha enam mõistatada, teada,
mis teeb sinust sinu,
ehkki hingetuse lätet vist tean —
just too teeb ta nii tabamatuks.

Lühinägelikkude naljad,
kimbutamaks õnnetuid,
kes tunduvad piisavalt põnevad,
et neid pidevalt näha.

Ma lihtsalt otsin sind pidevalt näha.
Või mõtlen, et oled tegelikult erinev.
Või ka ei lepi sinu karakteriga.

Mis teeb sinust sinu?
Ütle, et ma sinu iga kümnenda vastutulija asemel
ära tunneksin.
Nemad on ka originaalid.
Sama kujuga.

Veel parim, mis mul on 2-3 aasta jooksul on korda läinud sellel teemal kirjutada.
Mõned kahtlased kirjavahemärgid on toonitõusu pärast.


Kahjuks täiesti suvaline live

Täna vaatasin, kuidas poiss ja tüdruk (Toomemäe “suurte”) mänguväljakul mängisid. Mõlemad olid vast kümne ringis, algkooliealised. Poisil oli sinine jalgratas, tuhmi ja tumeda või halja varjundiga komplekt dreslikke riideid seljas; tüdruk kandis roosat minit, selle all mustvalgetriibulisi sukakaid. Tema pluus oli vist hele ja jakk, mille ta lõpuks maha unustas, oli hall ja mingite tumedate sigrimigridega peal. Selle suutsin neile tagastada. Järelikult oli mul nendega vestlus ka. Tüdruk ütles mulle vist vaid “Jah” ja poiss “Aitäh”, kui ta trepist üles mulle vastu tuli, et seda kätte saada. Nad toimetasid parasjagu ratast sellest põnevast trepist alla, mis Vilde juures Vallikraavi tänaval on. See on vist mu lemmiktrepp ever.

Nõnda siis läksin ma pärast Kaubamajast jäätise toomist, mille jaoks olin eelmisest kuust jäänud rahavarudest kindlalt sente säästnud (elektrooniliselt). [“Anni, sa ostad ainult Brie juustu, siis saad homme jäätist osta.” Päris efektiivne laiakslöömine.] Sellel mänguväljakul on kiikpingid, aga sellegi poolest läksin sinna, kuigi plaanisin “Odüsseiat” lugeda. Olin seal juba veidi edusamme teinud, kui nad saabusidki tähetorni poolt. Read the rest of this entry »

Roland tuletas mulle just meelde, et mul on blogi olemas. Käisime õues mängimas. Ausalt öelda ma ei mäletanudki, et olen selle eelmise sissekande teinud.

Viimasel nädalal olen teinud endast kedagi, kes ma võiksin olla, kuigi tegelikult pigem käitunud nõnda. Seda seoses märksõnadega Southwestern, Ameerika, raamatumüük, suveks töö. Ükski inimene (vähestest), kellelt olen nõu küsinud, pole mulle kindlat soovitust andnud, rääkimata Karinist, kes ütles mulle veendunult, et see pole minu rida. Tõenäoliselt on juba midagi valesti, et ma väljaspoolt otsustamisnüket ootan: nemad otsivad iseseisvaid optimistlikke inimesi, kes tahavad kõik oma firmat. Minu enda otsus on selles osas arvatavasti ka juba nii valmis, et isegi unenäod ei anna mulle teada, mida usaldada. Ainus, milles veel kahtlen, kas minu juurde veel selliseid ideid-võimalusi tuleb; ja paremaid. Lõppedeks olen praegu peaaegu kindel, et Tartu linnas võib nüüd olla vähemalt üks inimene, kes arvab, et mulle meeldib (naiivse ja aatelisena) tema aega raisata. Meeldibki, kui ta arvab, et aega saab raisata. Ta on aga tore inimene. Kui teema vastu on huvi või tahate kellegi aega sisustada, võin numbrit jagada, kui põhjendate.

Karin ütles mulle, et tema näeks mind idas (Indias, neh) vabatahtlikku tööd tegemas, pealegi on USA selline koht, kus Anni lihtsalt kokku kuivab. Mul on imago, mida hoida. Minu kaudu saab nõidade telefoninumbreid, kui häda nõuab.  Mina tahan loomingulist tööd teha (pange mind, appi). Mul pole kõigest hoolimata ideid, kus ja mida kunagi teha. Praeguse seisuga plaanin Eestis ühe turvakoduga tutvuda.

Ning on veel üks huvitav koht, millest ma olen vist pihigrupi tekitanud, oeh.

Just Look at All the Fucks I´m Gonna Give in the Future

Read the rest of this entry »

4:03 (4:06)

Eelmise sissekande video ehk pilt on liiga häiriv ja võib olla isegi Illuminati. (Miks muidu küll keegi – Vevo? – otsustaks niivõrd häiriva pildi tervet videot edasi andma panna? Tegelikult ei peaks ühe silma suurelt kaadris näitamisest piisama. Ausalt märkides vaatasin ma seda videot just esimest korda päriselt. Mida see tšikk saega teeb?) Ma olen viimastel päevadel natuke liiga palju The Vigilant Citizeni lugenud. Varasem lugemine oli siis, kui ma Kerli Kõivu “Walking on Air´i” nii videole kui ka laulusõnadele tehtud tõlgendust uurisin. LOL. Väidan, et on iseenesest mõistetav, et maailmas tõesti on midagi korrast ära, ehkki minu isiklikus mitte, mis samuti tõestab seda väidet. Mõne inimese jaoks (kes teab vandenõuteooriatest palju).  Tervisega on sedasi, et võiks olla mõni tark käsi, kes mu abaluude ümbruse lihased korda teeks.

Eile õhtul pidin ma Johi bändi vaatama minema, sest teadin, et Getter veab mu Sõbra majja (kirjutatakse vähemalt kaht  moodi) kohale. Mõistagi on mul raskusi enda peas selle asukoha tõese fikseerimisega ja nii ma poleks nagunii kohale jõudnud kuigi neiu teatas mulle juba hilisel pärastlõunal, et tema on minu (pinutusevaba) tulemakeelitamise täiesti unustanud ega jõua ega saa. See pole esimene kord, mil ma Von Dorpatit vaatama läinud pole ja ka esimene kord, mil mind “hüljatud” on. Väidame, et neil kahel pole midagi pistmist. Kuna mina arvestan üldse väga harva, et ma kedagi näen, ikka võiks kvaliteedile rõhuda. Või kuidas? Muu seas: usus, et aega on kogu aeg ja isegi praegu, olen lausa musternäidis. Mnjaa, pfft. Mulle kajastus just üksijäämise pinnas.

Hiljuti on tekkinud kõiksugu inimesi, kellega Aasia kultuuride moodustisest rääkida Me kõik aga tahame vist soleerida, nii et me ei räägi eriti. Lihtsalt viitame. Ma olen lugenud portsu liiga huvitavaid manhwa´sid või webtoons´e manga´sid: “Love at First Sight” (season 2 on poolei) ja “Pink Lady” (täiesti kohutav tõlge, aga vähemalt legaalne; + parem, pooleli jäetud, sest ebaseaduslik siit; mõnest asjast annab see paremini aimu, kuigi ühtlane tõlge on kindlalt mõnda külge rõhutav) ning “Zettai Kareshi” (“Absolute Boyfriend”). Viimasest vaatasin jaapani seebidraama ka, mis oli erinev. Praegu jookseb veel Taiwani versioon ning plaanitakse ka korea oma, millesse lubatakse pearoboti (meesprotagonist) osas T.O.P-i (ok, on ilus mees, hääl on ka meeldejääv), ja seega peab vaatama. Originaal-manga ja kohalik draama erinesid üksteisest märgatavalt. Mõlemal olid oma mainstream-punktid, mis kattusid harva. “Love at First Sight” on geniaalselt , meelepäraselt segadusseajav. Ma ütleks, et kangelane ja T.O.P sarnanevad teineteisele minu silmis kahtlaselt. “Pink Lady” on väga ilusti joonistatud lugu kunstnikest ja teises pooles on seal roosisuine poiss, kes käib punamustvalges. Kõik on hirmus romantiline. Ükski neist pole päris klišee-“looming” (v a. liikuvad pildid), ehkki kõgist on rahaveskid saanud.

Mõni nädal tagasi edastati mulle, kuidas tuttavad inimesed reageerivad, kui neile mind mainitakse. Esimene mõte on sellest, kuidas tegemist on huvitava inimesega. Mina kujutlen seda kiiresti suust välja lastud lausena. Midagi paha ei taha öelda ja tõeselt hea ei tule meelde (viisakas vormis). See kinnistas, et vähemalt ühest on aru saadud. On aru saadud, et aru saamine on raskendatud. Katsuge ka kastist välja unistada. Eks ma vist võrdlemisi ülbe tüdruk ole, ent kui juba enam ei huvita, siis nii olema peabki.

http://www.youtube.com/watch?v=fk1Q9y6VVy0&list=PL204F84BCD30A76C9&index=13&feature=plpp_video
xxxcxccccxccccccxcxx
xxxccxxcccxcccxcccxcxx

Kuna nüüd on ohutu seda teemat puudutada, mainin, et vahest oli isegi hea, et ma Itaaliasse ei saanud. Uudised on minu jaoks must maa ja seega ma ei tea, et keegi oleks seal parasjagu revolutsiooni korraldamas. Nad ei ole seal ju päris kreeklased, kellele streikimine ja töö seisak küsimuski ei tekita, tundub. Esmaspäeval oli mu elu esimene ristimine. Kahele varasemale ma ei saabunud. Oli väga tore. Väidan seda, kuigi ma ei kirjuta enam emotsiooni pealt (sest ei saa).

[Kõige toredam oli nn aadrejaht. Otsisime üksteise järel raamaturiiulist pealkirja järgi teoseid välja. Autorit meile ei seejuures ei usaldatud, nii et abiks oli õnn ja mõistus. Lisaks oli tegemist ka õpinugte praktikapoole tutvustusega. Meie vanne oli väga ilus: kokku pandud kõiksugu eeposlike eeskujudega fragmentidest. Kui ma ei unusta, küsin koopiat. Pärast anti Phaidrose verd. See maitses hea. Phaidros oli tomat ja tõenäoliselt pipraga. Mulle pole varem kunagi tomatimahl nämma tundunud. (Korea või Vietnami sõjas tehti lääne sõdurkitega katse. Kahele grupile serveeriti mingisuguseid molluskeid, you have the point anyways. Esimesele neist kui kohalikku delikatessi, teisele kui kraami, mida nad surmaähvardusel sööma peavad. Tagajärje erinevus seisnes selles, et viimased sõid neid hiljem tsiviilelus vabast tahtest edasi. Põhjuseks võis olla, et eneseväärikuse säilimiseks need hakkasidki neile maitsema. Teine grupp leidis, tõenäoliselt üksmeelselt, et tegemist on jälkusega. Detailide osas minu ema sõna selle peale.) Ma loodan, et see oli kõik, mida see sisaldas. Pärast käisime Athena ees ohverdamas, osadega ka Notti vaatamas.]

Niivõrd-kuivõrd oli iga´st värki. Kahjuks oli vahepeal taustaks (mul) segadus, kellel ikka tore on ja kas üldse. Eile ja üleeile vastu ööd oli mul masendus. See tuli paljuski sellest tulenevalt, et ma seal kogu aeg sekkusin (elik “tsurkisin”), kui minu arust valesti oli. Kui testidel on õigus ja siin oleks sotsioonik – eeldades, et temal õigus on ja sotsiooikal põhja -, väidaks ta tõenäoliselt, et selle kutsus esile rahulolematus sellega, kuidas olen suhteid üles ehitanud. Kolmandal kursusel on see ilus inimene, meessoost, kellele ma näikse täiega pinda käivat. Igatahes valus on siis.

Üldiselt on mul töö- või teotahe kriis ja muudumine. Juba viimase nädala jooksul tšellotunniks valmistumine oli nii (see on siiski normipoolsem nähtus) ja homme on vanakreeka keeles kontrolltöö, mille tõenäoliselt vahele jätan. Nojah, ma ei pea lubama. Mu kaunid saapad võiksid seda maha võtta. Kõigest hoolimata näib maailm mind hoidvat. Ja samas! Samas on tunne, et “vanad (lähedasemad) sõbrad” on võltsid, vigased, valed ja igavad.

kes-dislaigib-on-südametu-inimene-terror
tõlge 

Seekordne taustamuusika ei ole tausatks, ausalt. Nimelt plaanin sellele läheneda metatasandilt. Igatahes vähemalt siis, kui see peaks mul välja tulema ning siis oleme tagantjärele targad. (Link ja videoga link, kui visuaali olemasolu võib segada. Lisaks veel üksnes instrumentaaliga link, kui sõnad peaksid ka segama hakkama, kuigi seda kindlasti ei taotle. Videoga variandil on seega tõlge kaasas. Kusjuures see pole kindlasti tema taotlus, aga minu oma võib olla. Siiski, kui hääl juba algusest peale vastu käib, pole midagi teha. Lugege või sõnu lingilt. Nägemiskanali võrdlusanduri sõnul (who needs brain?) on mõlemal juhul tegemist netiavaruste standardtõlkega.)

G-Dragoni “Butterfly” on kerge lendlev (unelev) ja sentimetaalne (eriti, kui ma taban ära, mida see sõna tähendab) lõpetatud, silutud jupp muusikat. Autori puhul on tegemist hitimeistriga, nii paljukest, kui mina tabanud. Tema kunst on tema jaoks (avalikult, vahest implitsiitselt) käsitöö ja ta kuuldub kasutavat ühtluse valemit. Ma olen täiesti kindel, et ta kujutab valemeid ette. (Ausalt, ma ei vaevu allikate järele tuhnima, aga ju olen Youtube´ist üht-teist lugenud. Vähemalt, kui seda saab usaldada.) [Jumal küll, Välk tegi profiilis Alex Turneri nägu, ilmet. Halb nägemine tõesti tasub end ära. See oli tõeliselt ilus. Teenage crush, puberteet kestab veel või mul lihtsalt ongi väga madal drive.] Kodumaal on ta vähemalt sõnakasutuse eest tunnustuse pälvinud ja kriitikute huviorbiiti tõusnud. Mina korea keelt ei oska, mis tahes mulje teile ka jääda võib (ning mind ei huvita ka, kellele ta laulu pühendas. Mulle igatahes mitte. Põhjus võib selguda järgnevast). [Teoreetiliselt võiksin küll vormi umbkaudu hinnata vormi efektsust, ehkki mitte efektiivsusut. Huvitav… Parem, kui vähemalt mina midagi pulkadeks lahti ei võta.] Inglise keelest ma siiski üht-teist taban nagu loodetavasti teiegi ja kui rohkem või teisiti kui mina, on kah põnev. Aasia lipuriikides on põhjuseta inglise keel täiesti asendamatu nähtus. Nad oskavad seda Koreas küll paremini kui Jaapanis (minu mitte nii alusetu arvamus), aga läks ikka nii nagu ikka. Ainult kõige obvious´imad kohad tulevad puurimise alla. Refrään:

[It About you a Butter fly]
Every time I come close to you (Every time I’m feeling/kissing/loving you)
Feel like I’m gonna Dream every time (I get butterfly)

On küll parem, kui ma esimest rida (esineb vaid korra), aga oleks hea, kui seal oleks üks koma, ja palju ilusam ka. [Pealkiri võib ju ka viidata sellele levinud metafoorile, mil kellelgi on liblikad kõhus. Ma ei tea, millest räägitakse, aga tegemist peaks olema meeldiva tundega. Ma tean, mis tähendab, kui kõhus on vaakum ja must auk ja hirm(us) on. (Võisin ka ä-re-vus valesti valmis moodustada.) Ehk ongi sama. Kurb on, kui kellegi peale kõhus keerab ja kõik justkui kokku kukuks. Lisaks viitab võimalusele ka see, mis sulgudes on. Parem ignoreerin.] Igatahes tuli välja see, et kogu laulu juhtmõtteks jääb (refrään on ju tähtsaim osa, sest on meeldejäävaim), et kallis, libikas, sa oled igav inimene: iga kord sinu ligi olles (mida ma iganes siis ka täpselt teen) tunnen, et peaksin kusagil mujal olema ning jään unelema/magama, sest tõelisusest on midagi paremat. See teeb su eriliseks. Võib-olla on mul hoopis krooniline narkolepsia. Selline on ühele poolele varjatud sõnum. Kindlasti leidub ka teise poole eest peidetud sõnum. Peale selle on seal ka rida “trust me I make love to you“. Ma eeldan, et korealastel siiski pole väga pealiskaudne argine või vahetu suhtumine seksi. (Kwon Ji Yongi kohta tegelikult ei tea, me ei tunne täiesti kindlalt. Ma ei mäelta kedagi, kellele oleksin nii igav olnud.) See to seal kõlab väga asjastatult. Aga korra, kui ma (eriti püüdlikult) hoolikamalt kuulasin, siis kuulsin (oma soovunelmate mõjul) fraasi “trust me, I make love with you, safe.” Btw, mis see “natural heart” on? Peale selle on see süda kontekstis korraga nii rändoomne.

andunud fänn Getter. Eelnev oli pikk sissejuhatus kurvale loole, mille pärast õnnetu olen. Reedel ma käisin Tallinnas. Ma ei ööbinud seal: jõudsin juba null-kaheks koju. Saku suurhallis oli Hurtsi kontsert, mille jaoks mulle pilet kingiti. Mina suutsin end valmistumise osas kokku võtta alles neljapäeval, mil otsustasin, et tulen samas kompletis, mida juba kandsin. Pealegi armastab Getter Theod (pinnapealselt ja) sooviga tema käte vahel surra. (See on selline mäng, milles Getter mind nüüd järgmiseks hammustab.) Seetõttu alustasin ka alles siis laulusõnade niivõrd-kuivõrd läbivaatamist. See tähendab, et suurema aja kuulasin hoopis K-poppi. See on nii kurb. Kui kevadel Hurtsi enam-vähem kuulama hakkasin, tekkis samasugune allakäigu tunne. Hip-hop ja räpp on isiklikus reflektiivperspektiivis hämmastav regress ja degenereerumine. Ma lausa tunnen, kuidas mu indie-punktid degradeeruvad. See algas juba vähemalt eelmise nädalavahetuse eel, mil võtsin nõuks Nicki Minajiga tutvuda. PS kuskil on Eminemil veel sünnipäev, palju õnne. Youtube´is lugedes saab kõike teada. Varem kuulasin ma ikka normaalselt mussi nagu see või too või see seal või too seal vne. No, see esimene on küll täiesti eksitav näide, aga siiski… (Tõsi siiski: kõik, mis kaugelt tuleb, on rohkem indie.) Kolmas on ka veidi mööda.

Sõitma hakkasime reedel kella 13 paiku. Läksime Maidu autoga – omanik peab veel arve esitama -, millega sõitsime otse peatusteta kohale. Autos kuulasime mingisugust imelikku muusikat ja ma mängisin mängu, millest võiksid arvutimängud inspireeritud olla. Käisime Ülemistes kingapoodides. Enne seda oli WC odüsseia Getteri juhtimisel. Me oleksime Merilini peaaegu kaotanud. Siis sõitsime Rock al Mare juurde, et suuremast liiklusest pääseda. Liiklus oli kohe nii meeletu, et auto peatus foori taga lausa nii harva, et täiesti raske oli silmi värvida. Rock al Mares käisime söömas. Ma olin pirtsakam kui vaja, aga seekord oli isekus lubatus, nii et me ei läinud söökla moodi asjandusse sööma, vaid sõime selle vastas pitsakohas. Lahtine pirukas, mida mulle pakuti oli selline, et leidsin, et mina saan tavaliselt küpsemat. Lisaks tahtsin apelsinimahala või vähemalt punase apelsini jäätist. Kumbagi ei saanud ja läksime kohe-kohe suurhalli ukse taha valvesse. Olime juba enne näinud, et seal on juba rahvast valmis. Enne seda jõudis Getter toidupoes pirukat toomas käia ja sel ajal ukse taga kõrbistada, kui meie, toidud ees, mugistasime; Meriline söömisvõistluses peaaegu teise ehk mitte viimase koha saada, jäime viiki ning Mait vaata et meist ilma jääda, kui me teda otsima läksime. Kui ma veel vahepeal huuli värvisin, arvas Getter, et mina esireas olema ei peaks. Nii nunnu.

Oodata oli tore. Mait oli kaua-kaua ainuke meesterahvas silmapiiril ja jubedad vene tüdrukud suitsetasid. (Plaan, kuidas neist lahti saada: kutsuda politsei avaliku koha reegli rikkumise eest või vähemalt ähvardada ja ka nad eemale suitsunurka saata.) Ma õppisin natuke ladina keelt, oli külm, tuul puhus ning ülemimine-või-alumine-uks-dilemma piinas pidevalt. Lõppkokkuvõttes olime kõõõõõõõik (või vähemalt väga paljud) vale alumise ukse juures. Kõndisin selle tormamise ajal (toimus veidi enne 19) end peaaegu üle prügikasti katki ja näpuke sai natuke haiget. Selle käigus kaotasime Getteri, keda nägime järgmiseks otse Theo mikrofoni ees vist teises reas. Meie olime vasaku tiiva keskel. Seega ka üsna lähedal. Algus oli ka päris tore, istusin maas, mu pea oli rahvale kubeme kõrgusel. Just nii oli hea sõnu vaadata. Merilin kommenteeris, et annan peaaegu superfänni mõõdu välja. Loomulikult sellise, kellel on piisavalt eneseusaldusprobleeme, et sõnad enne algust siiski välja otsida ja neid siis värskelt üle õppida. MIDi esinemise ajal – see oli kontaktitu, et mitte öelda lausa tuim, kuigi muusika oli küll huvitav, ma harjutasin soojendushüppamist; kõigile-kõigele hüppamine võib küll ebaeetiline olla – jäi Mait Merilinist rasedaks ja siis tüüp togis meid oma kõhuga. Minu jaoks on selline kohtlemine ebameeldiv, õõvastav ja toob välja halvema minu (mingite kadunud mälestuste tõttu vist). Siis mingi hetk alustas Hurts ka. (Peaaegu ei saanud arugi… : P mitte) Mingisugused keepides liputused olid korraaga laval. Need olid tantsijad, kes tegid tööd silmailusti. Visuaal oli ka. Säherdust Lätis ei pakutud, tantsijatest rääkimata. Kõige parem koht oli siis, kui bändimehed lavalt lahkusid ja olid pikk sümfooniline osa, mille (kood)nime ma kahjuks nimetada ei oska. See läks küll pika peale üheks nende lauluks üle. Selles ansambilis oli tšello ja 2-3 viiulit ja vahest ka harf. Mul oli kahju, et ma tšellole lähemal polnud, nad olid hoopis lava teises ääres. Peale “Happiness´i” lugude lausid nad ka “Veronat”. Lätis oli tantsijate asemel ooperilaulja. Tolle puudumise tõttu pidi Theo kõik kõrged (imelikud) kohad üksi tegema. Getuka arust oli see naljakas. Seekord olid loobitavad roosid valged ja mõned ka punased. Viimased organiseeris, vististi, siinne fännklubi. Meieni ei jõudnud ükski lill. Mait sai ühte küll puudutada, kuid vähem kui pool minutit hiljem nägime seda õietult kaks rida tagapool ja murtud varrega kellegi käes õõtsumas. Mingil kummalisel põhjusel viskas Theo meie rahvuslipu rahva sekka, see oli liigagi kummaline. Ma ei oska võtta seisukohta, kas ka inetu. Lisalood olid selgelt planeeritud, sest saatebänd ei lahkunud sel hektel lavalt. Oli täiesti tore, Merka ja Getukas otsid endile viieeurosed märgikomplektid, ühes kuus tükki kokku. Mina tahtsin ikka veel apelsinimahal, aga Selver, kuhu minna proovisime, oli kinni, kuigi kell polnud veel päris pool üksteistki. Järgmisest Selverist, mida nägime, oli saanud SE__ER. Seega tuleb moodustada bänd nimega Seer, selle esimese singli nimi olgu “Seer”, esimese albumi pealkiri “Sadness”, teise nimi “Happiness” või pigem “Unhappiness”. Ma nägin Maidu sõjaväekaaslasi, kes teda hirmsasti näha tahtsid. Olin nende nimesid ainult kuulnud. Minu kui maa-aristokraadi silmis olid nad suvalised päälinna nolgid, keda tuleb kaarega Tartust, tsivilisatsioonist eemale hoida, sest “muidu ei tea, mis võib juhtuda”. Ma siiski sain apelsinimahla, sest seltskond seltsis pitsat sööma. Selle kõrval oli üks bensukas 2in1. Ma ei olnud hea inimene jne. Tagasi sõita oli tore, sest makk töötas nüüd täiesti hästi ja kõiksugu laule sai kaasa laulda. Koju sain seega kell 2, tuttu kell 5.

Tõsised hipsterinaljad sellelt aadressilt.

  • Two hipsters walk into a bar. One turns to the other and says “Let’s get out of here.” The second responds, “Yeah, this place is full of hipsters.”
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? It’s an obscure number, you’ve probably never heard of it.
  • How many hipsters does it take to screw in a light bulb? You don’t know?
  • How many hipsters can you get into a phone booth? One, any more and it would be too mainstream.
  • How did the hipster burn his mouth? He was eating pizza before it was cool.
  • Why did the hipster cross the road? To get to the other Starbucks on the other side.
Blue Fever 
ilu 1, ilu 2
ilu III
ilu iv

´Cause he´s just a really beautiful guy… See oli fraas, mille alt ma selle pildi leidsin. Küll ma kunagi välja mõtlen, miks see pilt mu blogis üleval on, ja see on alusetu lubadus. K-popp on selline asi, mis tuleb oma elus võimalkult kiiresti välja kuulata. Või vaadata. Nõnda läheb ta järjest õudsamaks.

Eile käisin raamatukogus, kuna Karin hülgas mu oma hajameelsuses, olles kontserdi plaaninud, ja ma ei tahtnud minna. Kõige kindlam on proovida nii, et ta ise võtab suurema initsiatiivi. See ei vihastanud mind piisavalt, sest teema polnud nii kaalukas kui üks eelmine ja ma tunnen, et mul oleks õigus vaid siis, kui tema asja oleks ajanud. Ma ainult kurvastasin veidi, aga mõneti oli hea, kuna mul oli lugeda vaja. Vahest kokkusaamine-jällenägemine on teene, aga see ei aja maailma tuksi. Olid ühed hiina filosoofid, kes arvasid, et maailm oleks ideaalne, kui igaüks teeks ja oleks seda, mida tema nimetus ütleb (nt valitseja = rahvast hooliv, aus jne). Sealsamas elasid (vist teisel ajal küll) ka koolkond, kes leidis, et sõnad ongi just see, mille tõttu tõele ligi ei pääse. Koolkondade nimesid ma ei mäleta. (Parandus 22.02.2014: konfutsianistid ja taoistid.) Igatahes, hiljuti oli mul sisemine dramaatika seoses tagamaata lubaduste andmisega. Nende koha pealt leian, et poliitilisel tasandil elan nad üle, aga sel samal teenetasandil on hirmus tüütu. Esimesel tehaksegi seda pigem paha pärast ja siis saab tunnetega paremini hakkama ning see jääb kaugele. Teisel juhul, lähisuhetes, on keeruline tahtlikkust tuvastadagi ja on raskem kõike metsa saata. Kõigile on igatahes parem, kui taibataks, et on ka võimalus ei öelda ja keegi ei sunni. Ja oma mälu ebausaldusväärsust meelde tuletavad tätoveeringud isegi siis, kui pole 5 minuti mälu. Ei pea tegema seda, mis üle võimete käib. Selle maailmaparandamise ja mu hingehädade peale lubas ema mu auratransformatsiooni saata, et ma endale sellist saasta külge ei tõmbaks. Eilset meenutades oleks vaja küll. Lisaks peaksin sellesse väga uskuma, arvan. Tegelikult võiks endale ka asjaajamisoskused soetada.

Raamatukogus oli päris tore, tšillisin ilukirjandusosakonnas. Seal on teatavasti ulmeriiul. Peale selle tegin kindlaks, et romantikariuul on viimasest suurem ja, et Pratchetti “Talveseppa” igatahes kohal polnud. (Laenutasin mingisugust Orpheuse Raamatukogu sarja.) Tegin seal vektoreid siia-sinna ning siis nägin silmanurgas leti taga punaste silmadega draakonit ja kangestusin sisimas hirmust. Lõppkokkuvõttes on see piisavalt delikaatne teema, et sellest hoopis mujal rääkida.

Too kindel hindu, kes mind naiseks palus, pole eriti paranenud, ehkki tal on helgemaid hetki. Vahepeal on mul tunne, et ta on bipolaarne või midagi sellist. Kui tekib väike offiline-moment, peab vestlust jälle peaaaegu nullist alustama. Üleüldse ei saa ma aru, kas tal on lõbus või midagi, ta pillutab sellisusi täiesti tõsiste teemade vahel nagu tema hullud vanemad. Krt, kuidas ta leebelt maha matta, kuigi veel on huvitav ka. Iisraellasega on märksa lihtsam rääkida, temaga on peresuhted paigas, olen ta sis. Vanem õde ma oskan olla, sõber ka, kuigi kahtlemata halvemini. Shauly, mis sa teed?

[“Niisama tänaksin siia vahele Henrit, kes – ma ei saa küll otsese kontaktita kindalalt aru – mind ikka südames hoiab ja minu peale mõtleb. Kallid.” Lehva-lehva ooperist “Suhted ja läbisaamine ei ole kõik, on palju rohkem”.]

Tšello on tore ja täna märkis mu õpetaja, et nüüd on mul põhialused selged. Enne seda tuli juba enne poolt 11 kuulujuttude korealanna minuga rääkima, tšellomängimisest. Tema mängib ka. Sellega seoses jõudis mind nädala jagu tagasi hämmastada üks mu eelmise aasta kursavend, kellega ma siis küll ei suhelnud. Nüüd käime koos keeletunnis. [Ma loodan, Roland, et sa pole siia (püsi)kliendiks sattunud. Sulle on väga palju parem ju, kui sa kõike ei tea. See-eest, kui sa nüüd tead, siis teavita, ma ei taha seletamatuid kõrvalpilke.] Ta on tundliku natuuriga, võiks öelda romantiline (päris roosad prillid ei saa öelda) ja mitmeid teisi sõnu, mida ma sellises kontekstis varem kasutanud pole, nt feminiinne (eelmine aasta selja tagant vaadates). Ta on üllatav Korea fanatt ja mind üllatas tema “iseenesestmõistetav” pealehakkamine seoses sooviga korealannaga tutvuda, mis läks minu kujutluses juba taktituseni välja. Ma usun, et ta viib selle ellu, aga loodetavasti ta tõesti arvab, et ei pea minu ees delikaatsust ilmutama, ja oskab tüdrukule teema väga teisiti serveerida. … kuigi varjata on kasutu, ehkki ajutisi tulemusi võib olla. Peale selle kutsus ta mind ühinema eesmärgiga,  mille sisu on Eesti koreaniseerimine. Ma ei olnud nõus. Siiski, kui ma peaks kunagi sinna auku langema, meenutage mulle, et esmalt peaksin maarahva väärtuste pealesurumise/juurutamise/õpetamisega alustama. (Pärast võib lõhkuda küll.) Ma ju usun, et originaalsuse tulek-ilmutamine-jne pärast tehnika omandamist on tervislik. Tähtsad on nii kirg kui ka oskused.

The following may be behind a thick estrogen barrier.

Technican Versus Performerin TvTropes. Sellegi poolest ei saa ma esineja-tüüpitest üle ega ümber. Teatavasti on ainuke bänd, mille kohta ma olen tõesti tahtnud tõsist, karakteristikatelt eeskujupõhist fan fic´i kirjutada Beast, kes viljeleb [üldise arvamuse kohaselt, khm] kõige arusaamatumat muusikastiili (visuaalstiili), K-poppi. (Hea põhjus*, miks mulle K-popp meeldib, on, et siis ei saa keegi-miski segada faktiteadmisega, millest nad laulavad. Too on omakorda järgmine põhjus millelegi, mida ma mänguliselt (=pahatahtlikult) sõnastamast keeldun.) Kuna saidi sõnul, mis tüütuid viideid ei nõua ja on seetõttu nii hämmastavalt suulise pärimuse pähe võetav (mu lemmiksait, nad on kogu maailma piisavalt ära seletanud ja neile, kellele fun ängi tekitab, on the other Wiki), koosneb grupp läbikukkujatest, on tegemist suuresti technican´ide seltskonnaga. Teatavasti nõuab meeldiva loo traditsiooniline loogika-eetika (ja miski, mida nimetatakse family unfriendly Aesop), kui sa oled genre savvy et performer võidaks. [Jah, kõik andmed, mis mind huvitavad, pärnevad TvTropesist. Muu tõesti ei koti. Kogu semiootika võiks selle saidi põhine olla. Siis ma oleksin õppinud. Ups, semiootika ei ole kirjandus.] Nõnda on bändis üks väga avalikult technican. Ta ei ole õnneks mõmmik**, vaid see, kes on huvitava häälega ja on väga ilus tüdruk, Talle antud nimi on tõenäoliselt Hyunseung ja isegi kutid tahavad teda (“isegi” on vist õigustatud). [See pilt TvTropesis ei tee ka asja paremaks, niuks.] Tema peaaegu otene vastane (oletan, et on ka otsesem) on üks räppar, kes võiks möödalaulmisest – ma lasin pimedal üle kontrollida – omale stiili teha. Tema lavanimi on G-Dragon ja ma avastasin ta täna. *** Kene Vernik on tema kõrval täiesti lihtne tegelane (vähem autotjuuni?) ja ta on kuidagi liiga edukas ja näikse, et tal on suur kontroll oma karjääri (pisiasjade+gi) üle. Kui see minu teha on, siis tähendab G greipi, geipfruit´i. [Tõtt-öelda peaksin räpi asemel hoopis Hurtsi kuulama, sest reedel on kontsert, kostüümi valima ja otsustama, kas saapaid tahan. Tooma minna.] Selle lõigu kaheldava väärtusega põhjus oli lihtsalt videonäiteid postitada, aga ma pole kindel, mille illustreerimiseks.

Kwon Ji Yong
Stuudioversioon “1 Year Station” pole pooltki nii põnev.
 Miks greip?
Tema ongi Milan Stanković.
No, kui üks neist laulma õpib ja teine ilusam on.
(x5 linki)

Beastil on hip-hopi kohta hämmastavalt head laulud või on nad lihtsalt estrogen brigade bait (mille mõjugruppi mina siis kuulun). Ausalt, olen nõus väitma, et neil on palju põnevamad hääled või siis laulud, kus need hästi välja tulevad ning ka see, kui osavalt nad inglise keelt kuritarvitavad. See on kindlasti miski muu kui nende laulud, mis pole keskpärane, vahest produtsendid ja loominguline tiim. [Võin ka lihtsalt harjunud olla.] Üks päev, täna, vaatasin nende videot laulule “Shock” või oli see “Breath“, too on veel hullem, ja arutlesin tõsiselt, missuguses outside-K-pop-universe-maailmas see normaalne oleks. (Paroodia 1Paroodia 2.)

Esmalt, mis ettekäändel kuus sellist, selliselt riietatud noormeest koos on?
Teiseks, miks nad seal on?
Kolmandaks, kuidas õigustada seda, et nad üksteisele kordagi otsa ei vaata?
Neljandaks, tantsimisest rääkimata, kuid see oleks vastuvõetav, kui nad seda üksteisele teeksid.
(See oli “Breath”.)  Parim laul on siiski “Fiction“, sest mulle väga meeldivad kalad. Kui ma oleks Getter, nimetaksin seda esimeseks armastuseks. Mul võttis umbes kaks-kolm päeva nende nägude produktiivse tuvastamise saavutamiseks. See oli selle suve absurdsuse tipp, kuigi ma tõesti imetlen keha juhtimist. Niisama võiks “Ugly´ga” tutvuda, too on tegelikult väga diip laul. Ma loodan, et see on viimane boyband, mis mulle ajudele hakkab.

Sotsioonika. Oli nii, et ma tegin jälle selle sotsioonilise testi, kus saab liugurit pooleks rebida ja pilditesti pärast lolliks minna. (Sellest on juttu eelmises postituses.) Mina sain loomulikult sama vastuse, mis alati. [Hoolimata sellest, et see paistab olevat kõige lihtsamini saadav vastus (à la: sihi keskele), on see tõenäoliselt õige, sest mu armas emake, kes keeldus mind IEIks grupeerimast (kuigi ammu polnud nii), täitis minu eest testi jälle samale vastusele. Ma tegin ka ühe suvaliste numbrite katse. Võtsin oma vastuse aadressi, mis on kõigil individuaalne, ja hakkasin seal suvaliselt numbreid muutma, et mõni SLE üles leida. Tahtsin ühte detaili vaadata. Nõnda komistasin liiga paljudele IEIdele. Sotsioonikud kuigi ise ka ei usalda neid teste, aga on ka teised, kes ei usalda sotsioonikat.] Kõigi oma vintsutuste tulemusena teatas pilditest mulle, et kuulun Gamma kvaadrisse. Seal on vist palju usaldusväärseid inimesi.

PS Piia, ma ei pääse su blogile ligi. Sa saatsid mulle küll aga kutse, mis pole korduvkasutatav. Ilmselt sa oled mu e-posti lubatute listi pannud, aga mul pole aadressi.

PPS Mul on mure. Palju on neid inimesi, kes mu sissekannete lugemisega lõppu jõuavad? Mina jõuan päevikuga elu lõppu. Kas see siin ongi haiglaselt pikk, või on see minu puhul juba tavaline? Hiljuti olen harv kirjapulk olnud., nii et tänane on vabandatav.

PPPS Eelmine aasta oli mul geniaalne retsiplaan, aga ma ei mäleta seda. Kellele rääkisin, rääkigu mulle ka. Ma ise ei pannud kirja ka. Selleaastane geniaalne retsiülesanne on K-popi “tõlkimine”.

* “A man always has two reasons for doing anything: a good reason and the real reason.” (John Pierpont Morgan) Beasti kommentaarid Jõutuubis on täiesti haiglased, muide.

** Mõmmik on see, kelle nimega stal- fangirl´id B2uty´st Jõutuupi risustavad. Miskipärast on tegemist top-kommentaaridega. Ma tõesti ei saa aru, mida nad temas leiavad, ta on täielik nightmare fuel.

*** Muide, The Other Wiki ütleb, et tegemisto on 13-aastasega ja hiljem, et aastal 2001 oli ta juba 12. Vampiir! How long have you been 13? ja selles möödalaulmise live´is on ta näost täiesti hall. Või siis püüab Wiki igasuguseid pedofiiliks tembeldada. Laim!