Tulenevalt kibekiiremast nädalast kui muidu on mul viimaks aega ja isu kirjutada. Homseks ma tšellot ei oska. See-eest ehk ajan just nüüd enne kuu lõppu selle rahaasja korda. …sest isa läheb jälle ära. Kui keegi mult praegu küsiks, millega mu isa (üleüldse) tegeleb, ütleksin, et käib konverentsidel. Mul tõsist aimu polegi, mis töö sisu on, ja Marul vist ka. (Teadus vist, paljus ka abi.) Ta üks päev arutles, et mis viga selle ametiga: ikka Hiina-Kõrgõzstan-Ungari-Rootsi. Sellest tulenevalt on meil šokolaadivarud. Maruke tekitas mus eile sellist ängi, küsides Välgult, kumb isa parem on. “Kas minu isa (näe, vaata, ta käib reisil ja toob meile kommi) või sinu isa.” Välk vastas, et Maru isa. Ma proovisin vahele, kui rikutud mu Välguke nüüd on, tahtes teada, kelle kaissu ta läheks: ema või minu isa. … Päris masendas.

Esmaspäeval oli ladina keeles kontrolltöö ja ülehomme vanakreeka keeles. Teatavasti õpin ma nüüd klassikalist filoloogiat. Vanakreeka keel on võrdlemisi hirmuäratav. Mugav on ka õpetajat süüdistada, sest me oleme tal esimesed, kelle peal õpetamist katsetada. Igatahes on lugu ladina keelega võrreldes kahvatu. (Esineb ka objektiivne keerukusaste, aga küll 30 aasta pärast mõikab midagi.)

Teate, Dagö on täiesti ok, kui ära võtta pilt ja enamik saatest. (Klaversaatega aeglane live on väga hingestatud.) Nende puhul on vähe paljumb. (Maru küsis “Pulmade” joodeldamisosa vahele “Mis tal viga on?”. Küllap viskas kiru üle, sest just raev on tugevate jumal.)

At random. Marudikuga on mul sotsioonika arust konfliktsuhe. Mõistagi, kui me tema tüübi n-ö õigesti määrasime. Ma tõesti ei usu absoluutsusesse; vahest, muidugi, kui see peaks aga minust lähtuma… Sotsioonika on säärane kasutu asi, et seda peaks teadma, et enda ümbere inimesi valida. Selle (mitte MBTI, empty?) leiutas junginduse, Jungi kategooriate (või dihhotoomiate?) ja vaatluse põhjal üks leedulanna-sotsioloog. (12. klassis tegid minu klassikaaslased jne ühe lihtsakoelise MBTI testi. MBTI-l on lihtsalt sama allikas, teised tegijad. Khm Amuurikast.)  Ma olen täiesti algusest peale, mil need testid umbes 7. klassis minu koju imbusid, omandanud vilumuse alati täpselt sama vastuse saamiseks. Võib-olla mind lihtsalt tõmbab kõigi “negatiivsete” tunnuste poole. Korra sain ka vastuseks SEI (läksin Back, tagsi parandama, ühe küsimusega jeblamisest piisas). Seevastu umbes eile soovitati mulle ka EII-d (89/88% sama tõenäoline), IEE-d (72/71% s tn-line) või EIE-d (62% s tn-line). Ma märkisin lihtsalt ka eeldatava üles sinna. (Naljakas on, et mul on palju alfa kvaadri väärtusi.) Midagi muud ma eksplitsiitselt ei avalikusta. Teste. See rar-iga on hästi ajuvabade küsimustega, nii et tasub proovida. Kui keegi oma sotsiotüübi teada saab, siis ma tahaks seda vähemalt endaga arutada.

Viimasel ajal teeb mul meele rõõmsaks see, et ma tahan Ecco saapaid. Või ma vähemalt vabandan oma tuju nii.
PS. Sims Social on uus orjus.

http://www.youtube.com/watch?v=XEHMJ9HGZz4&feature=feedlik_more

Advertisements

Nunnu notsu

26. juuni 2011

Leedolaupäeval sõitsin Pärnu ja laulupeo ajaks lähen Tallinna. Igatahes oli too neljapäev hariv, sest bussis oli selline “chich“, kes polnud selgelt alati chick´ilik olnud. Transseksuaal. Ma istusin notsuga (ma vist panen talle nimetks Ao) eest kolmandas reas ja tema istus üle vahekäigu ja tundus (ka mehe kohta) kahtlaselt suur Pocahontas. Juuksed oli mustaks värvitud, mis näeb üliharva ilus välja; ma kahtlen tegelikult, kas ma ise olen mõnd ilusat varianti näinud. Poleks üllatav, kui ma ka jalavõru mäletaks. Ta kandis mingisugust rannainimese riietust, seelikuga. Ta oli lasknud endale pikad kaardus küünised panna. Need olid roosad. Ripsmetega oli ta kah kindlasti salongis käinud, ehkki need polnud vähemalt kaugelt hirmpikad. Tal oli punnkõht (sinise pluusi all). Ehk on see hormoonide mõju? Tema kaaslast, kes ilmselt oli päriselt naine, ma rääkimas ei kuulnud, sest tema oli ikka vaikne. Lõppkokkuvõttes nägi see ikka välja nagu mees, kes käitub ebaõnnestunult nagu naine. Ülepingutatult koketselt. Ta oli endale väga tüütu “mhm”=mida-sa-ütlesid?-sound´i leiutanud. Ma kuulasin veel, kuidas ta kõnele vastas… Kõik oli liiga bling-bling ja ebaloomulik. Säärast sõnavalikut naine küll ei tee.

Varem leidsin Jõutuubist channel´i, kus tüdrukuna sündinud (üsna tiinekad) poisid räägivad oma kogemusest. The Transbrothers Collab. Tõtt-öelda rääkisid nad nagu tüdrukud. Kogu nende tähelepanufookus teemale lähenedes ja sõnavalik (mingi variant parasiitsõnadest?) oli võrdlemisi naiselik. Soorollist vist nõnda kergelt välja ei saa. Selle kanali järel on eriti huvitav, et ma sellise tegelasega ühte bussi sattusin. Ta läks Viljandis maha ja tegi korralikult suitsetajate tsoonis suitsu. Kaguelt ta nii mees ei tundunudki, aga ehk on mul lihtsalt halb nägemine. Ega ta ilus ei olnud, mingi tahumatu Pocahontas. Riides oli kah (kartliku) meheliku suhtumisega. Kõik mis on moes (?), popp ja noortepärane (?), õiges osakonnas müügil (?).

Igatahes ma ehk õpin siin, pole veel alustanud. Laupäeval käisime enne Maru Tartusse sõitu mere ääres. Peale venna ja Loo oli väike Kallu kah. Päris jahe oli ja merevesi kah kõigest 17-18 kandis. Me ei ujunud; tegime kindlaks, kuidas Triin vetelpäästes töötab, käisime mänguväljakutel ja jooksime purskkaevul. Sellel, mis “üllatuspritsimisi” teeb. Kantseldasin Marut ja Karli. Pühapäeval käisime Annil. Kaur viis minu ja Loo jõe peale ja koer käis end minu sisse kuivatamas. Igatahes: kui me jälle tsentrumi kanti uudistama läheme, tulevad ehk Karl ja Jaakob ka.

Seoses kurjade võõrasemade ja vähevõimekate isade, kummaliste suhtlustiilide ja muuga, mis edukalt sessiooni segab, on ka midagi, mis seda jama leevenab. Nimelt minu India kirjasõber, koodnimega Surematu. See kutt väidab, et ta on fluent in many languages, including English… Vähemalt on ta hämmastavalt haritud. Peaks olema 24. Viimane vestlus, kellega iganes ma ka rääkisin, läks täielikuks enesenautlemiseks. Väga ilus, tark ja osav on olla.

Panen selle siia docx-failina, sest paiguti on see nii nõme, et sure või ära.
DirtyDoubleWTF

Good part algab umbes pärast keskosa, aga ega algustki saa päris mööda lasta. Siiski, kui teil oma elus s***le lisaruumi pole, vaadake faili esimene pool võimalikult põgusalt üle. (Siiski annab ka see osa väga asendamatut infot.) Palun andestage mulle kõik naljakad väljendused, sest ma ei käsi endal official sõnavara teada. Vahetult enne lõppu on ka elu parim kirjaviga, näpukas või midagi sellist. Ilmselt selles kohas, kus mõistmisega korraks lühiseväärseid raskusi tekib. Seda see raha ju teeb, aga mina mõtlesin ikka romaanilikumaid mõtteid. Vahest leiate. Vestlus toimus üleeile. Tõenäoliselt ühendus jampsis ja fraasid jõudsid temani teises järjekorras, kui seal näeb. Ma vähemalt oletan. Ma loodan, et see jura aastatesse ei veni.

Palun lisakorra vabandust, kui see on ainult minu aega väärt. Igatahes, kui ma korraga kuhugi kadunud olen, on mind röövitud.

PS Ainuke jama on see, et mulle nii meeldib Pratchetti “Mort” (vb ka Mort). Äkki on see märk?

Kõige esialgsem pealkiri läks küll meelest, aga 90% sarjajatest küsivad armastust, ülejäänud tähelepanu. Nii kõneles Coelho. Kui te edasi loete, kaotate väga märkimisväärse osa austusest, mis teil minu vastu olla võib. Õnneks on see liiga pikk ja struktuurita. Põhimõtteliselt: pange põlema see jutt ja skippige järgmise italic´u juurde. Põhjusel, et järgmine kord kasutate neid sõnu minu vastu.

Taustamuusika

“Kellele sa head teed?”, “Mida sa head teed?”, “Kellele sa täpselt haiget teed?”, “On sul endal hea?” jne. Situatsioon: sellega.

“Sellega” võrdub kogu see spetsiifiline emotsionaalne jama, mille lõksu inimesed päevast päeva langevad. Ma saan aru, et see ei tee neid õnnelikuks. Enda puhul ei oska ma kiiksu nimetada. Teiste puhul tuvastan ma seda küll enda nende asemele panemisega, kuigi mõõte on erinevaid. Ma pole empaatiliselt täiesti taandarenguga.

Ma lihtsalt ei saa aru, miks mu ema seda teeb.

Tema küll ei mõista, miks mina teen seda, mis eelneb situatsioonile “sellega” – minu seisukoht on, et lihtsalt õnnestub.  Iga sadisti sees on väike masohist, nii et tõesti: miks ta seda endale teeb? Point on ilmselt kõigest selles, et ma ei saa temast paremat inimest teha. Seda teab ta endast väljapoole niikuinii isegi ja järelikult ei saa see tema jutluste eesmärk olla. Lihtsalt oksendamine siis (enesetühjendamine)? Mina saan teda ainult hoiatada, et tal hakkab hüpohondria tekkima või et ta üritab seda teistele tekitada. Ta saab sõnadest teisiti aru kui mina, ta kasutab võlusõnu. Nendega on ju kogu maailm korraga seletatud. Mina võin (oma kuningriigis) mistahes sõnu kasutada ja need ajavad asja sama hästi ära. Neil ei ole nii või naa kindlat fikseeritud tähendust. Ja tema usub, seepärast ta haiget saama vist kaldubki. Mul on juba enesekaitse kasutada samu sõnu nii, nagu tema neid mõistab. Kahjuks ma usun ise neisse veidi, mis teeb küll mu südamele hullemini liiga. Ma saan neidsamu sõnu millegi sama valusa kohta kasutada. Ma oletan, et ta kardab. Ta tõesti kardab seda, millega ise teisi kõige rohkem “peksab”. Ta saab ju väga hästi aru, mida teeb. Ta on ju piisavalt ekstravertne, kui olen sellest sõnast õigest aru saanud. (Ma olen 94% kindel, et kasutan seda sõnaraamatu- ja psühholoogialeksikoni välises tähenduses, nii et kahju.) Kui ta aga ei saa aru, siis on ta ülim petis, faker ja teekleja.

Ma olen haiget saamise leevendamist nii palju harjutada saanud. Teised leevendavad asjaolud on, et ma ei kiindu nii kergelt või siis sügavalt. Aidake mul uskuda, et ma oskan inimestel minna lasta. Mul ei ole küll harjumust anda seda, mida vaja, kuid teeselda, nagu omaksin, oleks ebaaus. Mul on huvitatuse mask temaga “sellega” situatsioonis. Tema reaktsioon minu käitumisele on põhjustatud ilmselt sellest, et ma ei käitu, nagu tema eeldab, ja püüab siis päästa, mis vähegi võimalik. Ta on nii pettunud. Sealt ma ilmselt metatasandi rünnakud õppinud olengi. Või alustan juba mina enne teda analüüsiga?

Ta on nii loll. Kas talle tõesti meeldib elada maailmas, kus kõik on aspergerid, mitte indigolapsed? On alles fiksidee!!

Süüdimatuse huvitatuse maski all on ka valus. Tuum on lihtsalt biheivoristlikus väites, et inimestel on kurb seepärast, et nad nutavad. Minu arust küll emotsionaalloogika viga, aga demagoogiliselt võib aidata: kui väljast korras, on varsti ka seest. Teil-ei-ole-vaja-teada-jne. Ikkagi: pea püsti!

Igatahes on see, kes ta tapab, juba otsustatud. Ta ise ütles, kes (ja jutt ei käi minust). (Pluss kordus, üks kordus jutumärkidega .) Umbes seda ta situatsiooni “sellega” ajal teebki. Ei ole eriti hea. (Sisu rahustab mind küll. Ajutiselt.) Ta on ikka täielik sicko. Kõik te olete, kes sedasi ennast aidata püüate! (Räägin endastki.) Tüüp võiks otsida kellegi, kellel on vähem eneseaustust kui mul, ja temaga oma karistusmänge mängida ning ennast kah neisse kaasata. Oleks pidanud talle enesetuimestamist mainima. (Ma olen ise väga osav tuimestaja.) Nii ajutiselt hea! Kättemaks imeb täiega rohkem mahla kui vaja.

Mul on eneserahuldamiseks ikka täiesti efektiivsed mind-game´id. Üks kord ma mõtlesin välja, kuidas kättemaksuks Pärnust Tarutsse kõndida, kus enam-vähem täpselt ööbida (kirikutes; mida seal pappidele öelda)… Täiesti piisas, minuga on ikka nii kerge hakkama saada. Need teised lihtsalt ei taipa seda, sest mina neist piisavalt ei hooliks. Tavaliselt räägin neist laias laastus kontekstides, kus need saavad vähem haiget teha. Ka detailid on sellele vastavalt valitud, hiljem kui taipasin, kuis inimesi häirib, kui neile räägin südamelt oma sideme sõnaga “sõber”. Ma üldse ei taha igatseda, mulle meeldib, kui inimesed saavad mõnikord lihtsalt niisama olemas olla. Ma võitlen endaga iga kord, kui mul see “vajadus” tekib. Nii saaks olla võimalikult vaba. Tahaks nonde detailidega ilmeksimatu olla.

Ma olen palju vaeva näinud, et saaksin võimalikult palju öelda, mida tahan, öelda ka ja veel tunda nii, et ma ei peaks enda käest ise olemise pärast andeks paluma. Selles pole vist teistele ruumi. Ma ei vihka neid. Kasutan?

Kes, kurat, on see mina minadest ja need minad, kes seda õelust kirjutab ja üldse kõigisse ilmadesse toob?? OMG. Ma nii kadestan neid lolle inimesi, kes suudavad tõesti mitte aru saada nendest tobedatest ebamugavatest tunnetest.

Algne pealkiri: elu on vähemalt unega võrreldes raske. Ja siis on mingisugune kahtlus, et ka unelemine on elu. Toda on raske sõnadesse panna. Igatahes elu ja tervis on need, mis on alati olemas iga kvaliteedi, intensiivsuse ja koguse korral. Koguses ma kahtlen. Algse pealkirja mõte oli pikem kui pool või -teist lauset. Pigem poolteist.

Tiesto-disko ja ilusad lesbikaksikud täiesti lesbiliste soegutega
Nende sõnade autor on väga suure tõenäosusega kompimise inimene. Üks laul algab sõnadega: “I felt you in my legs before I ever met you.” Neil on hämmastavalt palju kehaosi ja muid kohti, kus kedagi tunda. Hull tunneb teise hullu ikka ära.

Kõige lollikindlam viis vähemalt inimestega tülli minna on hakata neile maailma lahti seletama. Sellega ma just alustasingi, kuid teil on praegu tänu teadlikkusele võimalus see ära tunda ning teisiti toimida; ka siis, kui  s e e  lause lõppeb. (Niisiis: ära põhjenda midagi, lihtsalt väida, sest see on sinu huvitav arvamus. Kõlaski minu huvitav arvamus, aga ärge tõsiselt võtke: ma olen professionaalne suhtlustõkete meister. Professionaalne meister. Ma kogun arvamusi.) Eurovisioonil näib olevat vaskpuhkpillide aasta. Need on teatavasti maailmalõpu pasunad. Ühed on siin: “So Lucky“. (Laul algab umber 0:47.) Kõlab nagu oleksid sõnad kirjutadud kahes jaos: kas eri “päevadel” või (ka) eri inimeste poolt. (Eks eri päevadel ole me ju eri inimesed.) Mul vähemalt on ükskõik, et nad “päkapikud” on või alkoholist laulavad (alkoholist kirjutab teine inimene kui “armastusest” või ihast, iha ja alko olid vist segamini), sest igatahes on lüüriline pool ilus. Kuidagi see need pooled siiski sobituvad, klapivad ja nakkuvad. Räägitakse, et armastus muudab inimesi. “Armastus” ka. Kui halvasti läheb, siis ajutiselt. Midagi räägitakse siin. See on vist pigem “armastus”. See, mis seostub tahtmisega (nagu hispaania keeles), egoga ja sõltuvusega. Viimane neist võib siiski palju universaalsem olla. (Palun, ärge uskuge mind, tehke, nagu ise tahate.)

Tegelikult on vist nii, et usutakse, et maailma lõpus on kellad. Aga kes hakkaks kellu lauluvõistlusele vedama? Aga need lõpukellad peaksid ikka väga massiivsed, kõlavad ja rasked olema. Lavale võtaks ikka väiksed kellad, kuigi mingi seltskond vedas küll muljetavaldava väntoreli kohale. Mul tekkis vahepeal tunne, et räägin kelludest.

Nimesid nimetamata on meil lotmanlikult geniaalne naisõppejõud. Ta on täiesti priceless, nii et kutsume teda Pr Priceless. Priceless räägib aeg-ajalt naisterahvast, kes meie akvaariumis kala surnuks söötis, aga õnneks jäi teine puutumata. Ma ei taha olla nagu see naine ning ka pr Priceless pole mu ideaaleeskuju. See-eest on Priceless väga tubli, et ta on julgenud välismaale kolida ja proovib eesti keelest rääkida nagu proff. Näitkes  s e l g u s,  et eesti keeles on pehmed klusiilid. Ta ise hääldab neid hoolega. Targemaks sain ühe korra ka. See oli siis, kui ta seletas, mis hea nimel on vene variandis antiigi päritolu nimed ära väärastatud. Lihtne põhjus: et rõhk ära ei väärastuks. Vene keelest saab seega andmeid, et Aristoteles on rõhuga eelviimasel E-l. Ma armastan teda kah eelkõige kaugelt, sest ta on vahepeal kogemata päris vaimukas, aga seda harva (enamasti hoopis ennastunustavas arutelus iseendaga) ja ma ei ole piisavalt valgustunud, et oma (sisemist) kannatust lõputuks venitada. Tunnis ei saa ka eneselepitamise praktikaid läbi viia: oleks liiga ebaviisakas. Seega, nii tore inimene: hea, et ma temaga peret looma ei pea.

Lotmanile jah ta kindlasti meeldiks. Kui efektiivsus pole küsimus, on pr Priceless täiesti pandav. (Tahaks hr Pricelessi kohta.) Selliseid geniaalseid sõnamänge ikka kukub tal välja. Selliseid, mille peale ise ei tulekski. Viimati rääkis ta sumeri armastuslüürikast. Luges: “Su süli on nii magus.” (Otsetõlge?) Mu esimene reaktsioon oli, et siis peab keegi küll väga armunud olema, et nii sentimentaalseks minna, kuid tagaplaanil jooksis mõtteke, et tavaliselt oleks küll sülg magus. (Ma tahtsin “süli” kirjutada. Ta on mu nii ära rikkunud.) On küll sellised hingamisharjutused, millega saab endal suu seest maitsema kui seleenitableti. (Seleenitablettide põhifunktsioon minu kodus oli kontrollimatu magusaisu põrmustamine. Üldse magusaisu, aga enamsti me sööme siiski magusat. Praegune eksperiment on mul ikkagi ei-šokolaadile,-jäätisele-ja-pirukatele, sest võiks näonahast ja juustest natuke hoolida, kuigi öösel und ei tule. Praegu siis ainult kuivatatud viigimarjad (mahe), mee-kaneeli pähklid ja muud vürtsid pähkliga, sest läksin kogemata Lõunakeskuse bussi peale.) Igatahes selgus jutust, et ta mõtles sülge. “See oli neile selline eriline neste, teate.” Jah, kui ma läheksin sellisest “tsiviliseerimata” paigast kui Eesti säherdusse ohtlikult “tsiviliseeritud” paika kui US&A, siis üritaks ma vist kah lastele sellist värki “seletada” ega usuks, et nad seda esmajoones kohe äärmiseks perverssuseks ei peaks. (Äärmiselt perversne on miski, mille leidsin TvTropesist pealkirja alt “You Fail Sex Ed Forever”. Üks tüüp tegi (vist Aafrikas) (inglise keeles) (otseselt üksnes meestevahelise) homoseksuaalsuse vastast propagandat näidates videot, kus tõenäoliselt demonstreeriti teineteise fekaalide söömist. Nüüdseks on kogu see info TvTropesist kadunud ja leppida tuleb artikliga “Hollywood Sex“, milles ei vahendata enam sellisel hulgal ja samas koguses loovat mõttetust nagu varem.) Tore inimene, kahju, et mul on võimalus ta elu rikkuda.

Ma tahaks ühe inimese peaaegu lõpuni ära seletada. Tahaks talle pähe ronida. Põhjusel, et ma arvan, et ei saa temast aru või ei usu, et ta selline on. Tema on ka ainus. Vastik stalker on nõme olla. (Metastalking!?) Ma ei oska hästi serveerida: mingeid näitlejavõimeid pole. Pähe ei tohi ronida – ebatervislik. Ma soovin, et saabuks mõni palju huvitavam ja ohutum inimene, et neid oleks mul vähemalt kaks. Ja siis saaksin ma vabaks ega prooviks kellegi elu ära rikkuda veel. Õppetunni saaksin kindlasti kätte. New nameless bastard, please. Ma kardan, et see on juba tallegi koormav obsessioon.

Kirivise piralt!!

30. märts 2011

Märtsi lõpp, kallike. Sellest ajast saati, kui ma kogu Chrome´i ajaloo kustutasin… ei tegelikult sellest hetkest, kui Chrome miskipärast ingliskeelseks muutus, pole sa mu külastatuimate saitide kaheksakus (LOL) olnud. Või midagi sellist. Fakt.

Eile oli (suvakas) kontrolltöö. Hakkan alles nüüd tundma, kui väga valesti vastasin. Eile teadsin, et mul pole õigust põdeda, sest ma ei põdenud õppimise pärast varem korralikult. See tähendab, et ei vaevunud ja ma võin süüdistada ainult ennast. Kuna ma ei tahtnud, sest see on üsna mõttetu, siis ma ei teinud seda. Mõtlesime vaid kogu aeg nii! Ma küll ei maganud kaks päeva korralikult. Seevastu lahe oli see, et läksin eile enne 12 magama. Üldse tegelen ma maailmaga viimati nii, nagu mina tahan, et see oleks.

TvTropes.com Troop on EKSS´i põhjal “kõnekujund: sõna v. väljendi kasutamine ülekantud tähenduses” ja ÕS ütleb, et lihtsalt kõnekujund. Saidi põhjal aga vahendid ja kavad, millele autor saab toetuda, kui publiku mõistuses viibivatele ootustele. Või midagi sellist. Igatahes tahaks mina, et hoopis see oleks Lotmani “teksti tekstis”.

Harivad: Mary Sue jne, Purple Prose, Beige Prose, Mills And Boon ProseIKEA EroticaA Man Is Not A Virgin, Most Writers Are Male, Fridge LogicYandere, YangireTsundereKuudere, DandereUnusual Euphemism, How NOT To Write A Novel, Before And After Pictures, Adaptational Attractiveness,  Bishie Sparkle, Gratuitous EnglishBlind Idiot TranslationI Thought Everyone Could Do That, Dude, She´s Like, In A Coma

See kõik viib seigelde-ise-olukorrani. Minu küll viis. If you know what I mean. [Sõltuvus]

Mary Sue päritolu. http://www.fortunecity.com/rivendell/dark/1000/marysue.htm
Englese ehk engrishu. http://www.engrish.com/
English as She is Spokenhttp://everything2.com/index.pl?node_id=608757

Unustada ei saa ka Google-ametlikult kõige halvimat fan fic´i üldse. “My Immortal“, mille tippis aastatel 2006/7 segastel põhjustel kokku Tara Gilesbie/Gilespie/Gillespie/etc (võimalik, et ka päriselt düsgraafik) nimeline isik või grupp. Samas leiab selle ka siis, kui otsida “worst fanfic ever“, kuid miskipärast viib see otse saidile, kus just sedasama (mõlemat variant) väidetakse ja kust minagi sedasama lugesin. Kogu info pärineb minu puhul ikka sealtsamast Entntcyclopedia Dramaticast, kus on saadaval ka täielik tekst koos täpsustavate viidetega.

Tegemist on Harry Potteri “tõlgendusega” Mary Sue kasuks, kus enamik karaktereid muutunud goffik´uteks (nagu coffin + gothic, aga ei ole, on kohvik; lõiguvad ja on depressioonis), kes on samal ajal veel nõiad-võlurid-vampiirid, fännavad väärtustuid peavoolu emobände, käivad Siganurmes nende kontsetidel ja külastavad kauplust Hot Topic. Meeletult aega kulutatakse kellegi (enamasti Ebony/Enoby/Eboby/Egogy/TaEbory/etc outfit´i detailsele kirjeldamisele) Enamiku nimedega on mingisugune õnnetus juhtunud. Harryst on saanud Vampire, Ronist Diabolo (pildid) ja arvake, kes on B´loody Mary Smith. Sõitdetakse ka autodega ja kasutakse tulirelvi, vampiiri on võimalik tappa lihalõiku kasutades (steak) ja enamik sündmusi toimub ilma igasuguse põhjenduseta. “Heast” ja “halvast” on saanud hoopis “preps” vs “goffick” Lugejaid kõige rohkem rahuldav tegelane on saidi andmeil Dumbledork/Dumbledark/Bumbledore/Dumblydore/Dumbledeor või Dubleodre/Dumbledoree/Dumbeldore/Dumbledoreum/Dumblehor/Dumbledore, sest ta saab hüüda: “WHAT THE HELL ARE YOU DOING YOU MOTHERFUCKERS?!“. Tegemist on täieliku canon rape´iga ja asi on so bad that it´s good.

Igava loengu ajal ärge kindlasti unustage lugeda Mälestusväärseid Osundusi. Või siiski “You Fail Sex Ed Forever“, kus on lihtsalt sellised väited, mis meenutavad tahtmatult üht Einsteini mõttetera. Vähemalt mulle. Ja teeb kogu selle värgi palju usutavamaks nagu “tekst tekstis”. Vist.

Kõik lingid pärinevad küll kuidagi TvTropesist… Oeh.

Igatahes leidis aset täiesti hämmastav sündmus. Täna hommikul, kui hakkasin kotti pakkima, et minna loengusse, mida tegelikult ei toimunud, leidsin mubiili kirjapulga üles. Ma ei saa aru. Kas mingi  hea haldjas käis mu koti kallal ja toppis selle sidemete juurde, kuhu olin viimati ka rahakoti jätnud? Üsna kahtlane. Ma kaotasin mõlemad stylus´ed veebruari alguses pooleteise nädala jooksul. Igatahes üks kahest on nüüd olemas, kuid ma ei tea, kumb. Täiesti kummaline. Niisiis oli hea päev TvTropesis tühja panna.

Siiski, kodus ainuke, kes normaalset kirjandust loeb, on Loo. “Tillud vabamehed” Terry Pratchettilt, mis on meeletult nunnu, kirivise piralt. Ma loodan, et järgmine sissekanne tuleb kah normaalne ja tasemel, mitte  s e l l i n e  kui  s i i n; kus ei räägita viidetes.

Head eilset naistepäeva, kallis blogi. Loodan, et vähemalt sina oled vahepeal musi ja kraps olnud, sest mul jäi vahele. Eile oli ülihuvitav antiigi kultuuripärandi loeng. Ma istusin kogu aja pingi esiäärel, sest nii ebamugavalt põnev oli. Enne seda tulin raamatukogust peaaegu passimast. Mul on praegu vähemalt üks kirjasõber. Kirjutasin talle avalöögi valmis. Nüüd arutan endaga pidevalt, milliseid “ettepanekuid” Interpalis ignoreerida, sest nende taga võib olla mõni weirdy weird male. Igaks juhuks kirjutasin välja kõigile, kes looking-for-sektsiooni lugeda ei oska, et ma ei ole flirtimisest, romansist ja suhteloomisest huvitatud. Mingid mustaverelised ei taipa lihtsalt , et mul võib olla rassistlik enesehinnang. Äkki peaks profiilis lausa eksplitsiitselt midagi pervertide kohta ütlema.

I wanted very badly to smash something. Maybe a whole lot of somethings.

Shojo manga´de lugemise sõltuvusest pole ma ilma jäänud, aga hiljuti on siginenud veel hullem allakäik. Jahin Internetis chick flick´i ettekäändel, et nende struktuurgi tuvastada, nagu manga´dega teen ja nüüdseks juba põhjuseta. Ma saan süsteemist väga hästi aru, ainult et ei viitsi seda sõnadesse panna. Kui viimane tehtud, oleks eesmärk saavutatud. Shojo & josei manga´d on loomulikult kah chick flick, aga see, mida raamatukogudes hoitakse romansi riiuli all on veel suurem häving. Ajaviide – lihtne tarbida, neelata, põletada – küll nad kõik, aga enamike shojo´de kohta ei ütle keegi emotional porn. Või kui emotional porn oleks oma tunnetega alasti olemine? Issand, ootan katsetamiseks ülestunnistusi, kes on emotionaalselt aus. Igatahes eile õnnestus mul õnneks ja esmakordselt leida üks sihuke teos, mis kogu žanrimääratlusest hoolimata oli erakodselt hea. (Pealkiri on tavapäraselt kohutav, kuigi eesti keeles kõlab ehk paremini. Katsun mitte naerda. Parem, kui keegi ei loe seda. Kui säärased anekdoodid huvitavad, trükkige sisse nimi Lynne Graham jne.) Ma ei ole selle disgrace´iga küll meeletult tuttav, kuid paistis, et auror oli hakkama saanud mitme originaalselt ilusa stseeni kajastamise ja mitmekülgsema isikukujutamisega. (See juhtus, kui olin hakkama saanud mitme kummalisse seksi takerdumiseta. Kas või viljatusse arutlusse, kui realistlik see on.) Leidus isegi täiesti põhjendatavat tõepärast dialoogi ja karakteriarengut. Enamasti peab leppima mingisuguse rööpajooksuga, mis ilmneb ainult autori sõnades, mitte enda hinnangus. Siiski oli see tavaline armastus-muudab-lollakat. Naispeategelane oli lahe. Igatahes, ärge teie seda rämpsu lugege ja kuna minagi neist tõtt-öelda aru ei saa ja küsin kogu aeg, kas (mõned) inimesed on tõesti kogu aeg nii kiimas, võiks keegi katsuda mindki võõrutada. Ootaksin soovitusi. Peale selle, (à la) “Puhastust” ja poolt muud maailmavalutamist keeldun ma lugemast ja elulooraamatuid kah. Mul on mingi kiiks raamatutega praegu. Parim plaan oleks tegelikult luuleriiulit tühjendamas käia. Jään vist selle juurde. Kiire seedida ja siis viis korda veel kassiahastuslikult painavalt seedida.

Naljakas on see, et chick flick vist siiski kõneleb minuga. Või saan sellest aru. Ta paigutub kategooriasse: kõik, mida arvad, et tahad, kui seda näed. Mõned toredad meesterahvad võtavad ette ennastohverdavaid pingutusi ja vaatavad-loevad naistele suunatud väljaandeid-meediat etc eesmärgiga vastassoost aru saada. Ma leidsin just hea tsitaadi: “While traditional pornography appeals to men’s visual instincts and creates a false physical ideal of the female body, so the argument goes, chick flicks create in women a false emotional ideal of romance and marriage.” Ma olen vist nõus sama eesmärgiga pornot vaatama. Ma loodan, et kõik saavad aru, et Mr Darcyst või Eddie Cullenist ei pea eeskuju võtma. Chick flick´is on napakas see, et pidevalt märgitakse ära, mida keegi kannab ja gorgeous on kõige silmatorkavam sõna (ka kasutuselt). Ah, just taipasin, et vaatan mingeid asju järjest kinnistades endas ilmekuse ideaali, ma ei saa, mulle meeldivad kõnekad silmad. See on see, mida arvan, et tahan ega tea, mis mind tegelikult tõmbab. Wealth, yeah.

Salgo mucho, a veces vuelvo.
(Lahkun tihti, naasen harva. Ootan veel ebaloogilisi ettepanekuid. Tegelikult on mul aimu, millises potentsiaalses universumis see võimalik oleks.)

Lubasin endale, et kirjutan prujektidest. Praegu on neid kaks. Ma olen neist mõnele rääkinud.

Esimene on loomulikult porno. Tuleb teha selline, et [sisesta-nimi-siia-ainsuse-omastavas]  lemmikbänd Eestisse tuleks. Eeskujuks see oma kelmikuse ja vaimukusega. Minul pole selle kohta midagi kindalt öelda. Palja ihu puudumise tõttu on selle teostamine kärbunud unistus ja ma ei viitsiks nii või naa rabeleda.

Teine teostamatu projekt oleks linna peale hugging zone´ide joonistamine, sest varsti tuleb kevad. Ma oleks peaaegu FBsse ürtiuse lisanud, aga sait polnud minu poolt. Kestvuseks plaanisin panna terve kevade. Lahe oleks öösel minna. ||-) ||–) ||-)  Ja siis peaks mõtlema, kellele ei meeldi, et linna asfaldile kirjutatakse. Ja kallistamise reeglid. Ja… massive. Liiga suur.

Seega: soovitan teil soojalt kontrollida, kas teie ükssarvik on juba Interneti-kaabli läbinärimisega ühele poole saanud.

Yours Sincerely

Jätku kibuvitsa siirupile

22. veebr. 2011

Tere, mm, rahvas. Lihtsalt dokumenteerimiseks: FB kõige populaarsem teema ja läbivaim sõna on viimasel ajal “kass”. Kassiajastu on vist viimaks käes. Mõnel pool nimetatakse Hiina astroloogilist Jänest Kassiks. Ma tean kindlalt, et seda ei tehta Jaapanis. Paistab, et kassid lihtsalt uude maailma (eckhardtollelik ehk maailm ilma egota, 2012) ei pääse ja võtavad nüüd populaarsusest viimast. Räägitakse, et kassid on egoistid. Kõnõleksõ, et ka autistid on egoistid. Mingisugused võib-olla otsesed katsed näitavad, et neil aktiveeruvad täpselt samad ajuosad, mõeldes endast, kuningannast või, nojah, kassist. Ma ei tea küll “normaalsete” katsetulemusi, aga tulemina võib eeldada, et need erinevad. Igatahes võib nüüd oletada, et autislikel seega kontsept “ise” puudub. Minu teistsuguguselt täpses (rõhuasetuselt, ekstrakomponentidelt) sõnastuses: neil puudub arusaam, et on olemas mitu mina. Väide, et ka loomadel puudub mina on kodusel põhjustel normaalne. Neil on ühismina, inimestel on see tükeldatud. Ma ei taha uskuda olelusvõitlusesse, sest lugesin Bruce Liptoni “Biology of Beliefs´i” ja tahan leppida üksnes koostööga. Tugevam-jääb-teema on selle taustal põhjendatud kui püüd säilitada liigi pärast võimalikult võimekas järglaskond (keskkonnatingimusi arvestades).

Väidet keskkonna mõju ülekaalukusest, mitte geneetilise ettemääratuse õigsusest ei oska ma siia külge lükkida. Ma eksin vist. Point on, et loomade ühisteadvus paneb nad keskenduma üldisele hüvele. Miks nad siis selle pärast võitlema peavad? Hävitada keha, mille ülesehitamiseks on hoolt ja energiat panustatud, on kuritegu ja raiskamine. Siin mõte katkeb. Alustame uut ja lisame mudelisse inimese: loomad peavad kaklema, et inimesed asjast aru saaks. (Inimesed on piiratud, sest anunnakid tahtsid, aga eks see uues maailmas muutub. LOL.) Kaklemine energia kulutamiseks? Paneme loomad tööle!! Päris lollakas. Mina ei saa küll töötamisega hakkama. Niisiis huvitab mind hetkel, kas geene huvitab tulevik. (Seepärast eespool ühildamisest.)

Lipton ütleb, et lapse eelistatud geenid määrab see, kuidas vanemad keskkonda tajuvad. Vaenulikuna või mitte, milliste omadustega olend ellu jääb.  Rakkudel on kaks positsiooni: kasvamine ja seisak. Viimane on siis, kui on ebaturvaline. Kaht korraga ei ole ja kasvamine on teadagi parem. Geenide sobivust ennustavad need, kellelt need pärinevad. (Ma ei tea, kas Lipton tõestas seda. Näiteid vist oli.) Seega geenid ei ennusta, vaid on ennustustulemused. Mõnikord täpsed või täpsemad või täiesti mööda. Ojah, ma ei täitnud seatud eesmärki, aga tema mõte on iseenesest lahe. Ma saan hakkama(!): loomadega on samamoodi. Vahest jätavad nad kalemisega endile mulje, et kaklemissoodumustega isendid on eelistatud ja säilitavad nõnda status quo´d.

Küll, siiki, kes on keha arhitekt(?). See, kes seal elama hakkab. (Ise oled süüdi. Vahendid, ehituskivid? Ise otsustasid nende vanemate juurde tulla. Ise oled…) Mina usun niisama, biosemiootikud ei usu niisama, et teadvus juhib arengut. Meile räägiti neljapäeval, kuidas silmadeta kärbse järglasi aretati hiire silma materjaliga. Tulemiks ei olnud imetajasilmsed putukad. See tšehhi (alkohoolik! mida iganes, “tšehho” või “slovakkia”) bioloog-biosemiootik, kes kõneles, oli hämmastunud, kuidas keha teab, et peaks kohased silmad kasvatama, kuigi värk pärineb piisaval määral võõrast sugupuust. Mul pole probleemi. Minust vist teadlast ei saa.

Antroposoofid ütlevad, et loomad pole nagu inimesed, inimesed on nagu loomad. Inimese embrüo võib ahvilaadne välja näha, kuid ahvi embrüo ei meenuta kunagi inimest. Kõige mõttekam semiootik, keda olen viimasel ajal kohanud – mõttekas, sest ta sarnaneb hämmastaval kombel inimesega -, ütles, et inimese-looma vastandus on nosenss. Eriti lauseis “Inimesed on targemad kui loomad”, sest on ka lause “Minu Ferrari on kiirem kui autod.” Nalja sama palju. Sõna “muud” on vahelt ära. Emme ütles,  et viimane lause on põhjusega, kui uskuda, et Ferrari on autode jumal. Jumal-auto. Nüüd ma mõtlen sellele ja arvan, et see on ilus.

Igatahes ei oska mina siit midagi tõestada. Ilmselt ka loogiliselt põhjendada. Vahest võtab keegi teine selle enda peale. Biosemiootika on hädas, et neil pole tõestusvahendeid, mida bioloogia aktsepteeriks. Mina olen enam-vähem kõiksuguste lahendustega päri. Minu arust ei ole Bioloogia ilus nimi. Mõnus, kui keegi midagi viimaks teeb ka.

Autistide kohta seletasin ma selle pärast, et ema uurib selle kohta. Välgu-Meele onu on selline, aga nende kahe isa on emmekese arust asberger. Me tegime kah kõik teste. (Link. Kõige parem küsimus on selle kohta, kas mul on küsimustike täitmisega probleeme. 2+ Mu psühholoogiaõpetaja pani mulle südamele, et kui tema ütleb tunnis “Analüüsige ennast”, siis ei käi see minu kohta, sest mina teen seda niikuinii. Pigem on see märk tagasi tõmmata. Mul on ilmselt astroloogiaraamatute lugemisest [kaugel eespool mainitud – toim.] mujetavaldav kirjelduste pagas, kuigi ma tihtipeale vist ei tea, mida need tähendavad. Mu ema läheb mõnikord ehk vastava tuju korral hulluks, kui ma ei suuda mõnda psühholoogiaalast terminit kerglaselt võtta. Oeh. Igatahes ei tea ma enam üldse, mida miski tähendab. Kõiksugu küsimustikud ajavad mind rappa, kuid ilmselt ma siiski jõuan nendega kuskile.) Ma olen 71/200 ehk 35,5% asberger, kui kedagi huvitab. Ma ei ole geenius. Böäää.

Ma tegin üldse kõiksugu psühholoogilisi teste. Linke. Ma panin neid FBelusse üles ka, aga ilmselt scroll´itakse neist üle või pole isikud ja indiviidid lihtsalt Ctrl+End vajutanud ning seadistustele klõpsanud ning määranud, et wall´il/seinal ei näidataks mitte  face´e, kellega hiljuti seal rohkem suheldud, vaid absoluutselt kogu voolu. Võimalik kah, et keegi teine pole vähemalt 30% asberger. Selliste huvidega. Nemad võtavad lauset “Whatever it is that I´m doing with my time” hoiatusena.

Ma olen hiljuti seoses Grammyde ja NME Shockwave´iga  väga palju head muusikat kuulanud. Paljudele olen FBs viidanud, kuigi see ei väljenda koguplaani. Tegelikult on keskmiselt 1-2 teemalugu ööpäevas olnud. Tähsam on, et üks kommenteeris, et Arcade Fire teeb autistlikku muusikat. Ma ei saanud aru, mis ta öelda tahtis – äkki depressiivset? -, tema ei mõistnud mu küsimusest, et mina ei mõistnud. Ta ei taibanud ka, kas ma flirdin temaga. Ma ise proovisin hoiduda. (Ta luges ilmselt: räägi  m u l l e  (veel) autismist. Pärast neid koduseid loenguid… kuigi ta ei tea nendest.)

Järgmine kord tahan rääkida prujektidest (teostamatud projektid). Kahjuks ma pole veel tühi.

Igatahes saite pealkirjast teada, mida ma parasjagu jõin. Lisainfoks, et peavalu oli ka. Tagantjärele on päris huvitav meenutada, et on olnud hetki, mil sõna “kala” on tundunud mõistlik kõikehõlmav vastus pea igale küsimusele – seda isegi rodus – ja et kahest silbist pikemad sõnad on probleeme valmistanud. Ma olen vist viimaks õppinud FB-i kasutama (sotsiaalselt ja maniakaalselt).

Muusika, mida te muidu kunagi ei kuulaks.

Välk ja Anni

29. jaan. 2011

Anni: “Ma olen nii näljane!”
Välk: “Vaeseke.”
Anni: “Ah nii!!” (Välk ja Meel mängivad nüüd selliste sõnadega.) “Omnomnomnomnom!!”
Välk: “Appi! Appi!!”

Someone once advised me to run after him.
Now I´ve played it through a million times in my head and that´s what I´ve got here:

Inspirational Pepole

The Sorcerers Co used to turn lies into the truth.
It´s partly true and I know the location of its root.
He was one of Them, that´s not his most mentionable characteristic:
He knew the magic of repeating and that´s how he got me.

He called himself Love  after that foreign fashion.
All was silly but my heart was the most wrong.
It kept feeding him, seeing him as others trusted him as fools
Though my mind adored him twirling in half-truths.

He was never himself that time, in reality, I could only guess.
I accused his dreaminess of it and I need to confess:
The only time I hated him was every second morning
When he´d talked me into greeting the sun-white glory.

Still then he always came later, night-laugh had its toll.
He gave me more than wanted, held my hand, we had a stroll.
It was especially then when every cell of his screamed “Ai!” ´nd “Ai!”
Which echoed back from my neck never asking why.

Why was he playing Ai-Love game? Why was he repeating?
These impossible narratives of us? Those where definitely broken-winged.
He made them more real this way, although, at first I refused to believe.
In the end he got what he wanted, got me seized.

Almost. I´d have to be a lot more Japanese to make him win so easily.
But I was younger, felt higher plus puns enthralled me.
He reminded me of myself from when I was a little wiser,
A bit crueller, a lot cooler at spelling the shrubs of brier.

I need to wrap it in absurd words so you´d never recognise
So easily what´s on my mind
Considering what I want to say and tend to feel.
The Sorcerers Co turned it quite real.

Needs knowing lots of English, a tiny bit of Japanese or actually Chinese, mostly the Estoninan language or Me. Point out all funny and interesting mistakes I´ve made. Ty…