Anni ja tema potentsiaalsed sõbrad äkki

Üliõilasesindus on nende FB järgi võrdlemisi uudishimulik mutrivärk, aga ma pole teinud nende küsimiste essenss-statistikat à la: kuivõrd ja kuidas neile vastatakse. Võib-olla neile isegi on vastatud. Võib-olla koosneb kõnealune inimestest. Seekord tahavad nad teada oma like´ijate meeldejäävamate ülikooliajaga seonduvate mälestuste kohta (“Milline ülikooliga seotud hetk on Sul eredaimalt meelde jäänud?”) ja pakuvad auhinnaks süüa (“Lausa terve nädal Werneris!!” – “Emmmmm, 5 või 7 päeva?”) ning ähvardavad kõige pühendunumatele eetriruumi anda kuhugi (= ülikooli kodulehele ja sisseastujate teatmikku). ‘Eetriruum’ ei tähenda enam, mida ta tähendama peaks, sest vanasti oli rohi rohelisem. Read the rest of this entry »

Mis täna juhtus

7. juuli 2013

Ma ei tea,
kas see on üle- või alasuhtlusest,
aga aforismid hakkasid lendama.
Nad sündisid hetkest
ning maailm tundus poole selgem
ning seletatav.
Ja lihtsam…
Kas see on siis,
kui käib ebakvaliteetne lahkus,
kus kontakti tegelt polnudki,
ainult ülalt-alla vahtimine
vististi?

Tõsi,
hellitatus,
ja igaüks suhtleb suga põhjusega.
Ja lahkub sinust põhjusega, või põgeneb.
Selle pooleks aastaks jõudsin unustada,
ent alati valisin ise,
valisin rohkem kui kunagi varem,
kellega ise olen.
Nõnda nüüd tundub.
Vastutustundetud mõtteterad,
mil puudub hinnang
igasugune,
peale selle, et “On huvitav”,
on huvitavad
ja nüüd tegid ka kurvaks.
Kuid las nad ise valivad…
kes enam pole lapse
usaldaval tasandil, valigu.

Kas kingin eneseaustust
ja näen,
et enda oma oli pime?

Soojene,
eks siis näeb.
Ja päästa mind.*

* Lisa 22.02.2014 …sest minul oli ju õigus.

Abstract-Fractal-108-1152x2048

[Teadvustatult] häda inimestega on see, kuidas end neist huvituma panna. Üldiselt tean, et kui tahan, et teine mulle meeldiks, teen (võimalikult) nii, et mina talle meeldiks, ning vaeva ei saa ju lihtsalt aia taha visata. Kõdulasse vist küll, tundub: läheb nii, jääb soiku, aga ehk mädaneb magusa lõhnaga. Eesmärk on siiski, et mina armastaksin, end hästi tunneksin ja muud sellist. Veel on – psühholoogia teab -, et huvitavad on need, kes meist huvitatud on. Ma siis nii tihti ootan esimest impulssi ja suhtlen, kellega juhtub. Miski ei lähe kunagi sügavaks, loodan ma, sest tegelikult mulle ju ei meeldi nii paljud nii palju. (Nagu tõenäosusprotsent.)

Mõni teine eesmärk on, et säiliks mingigi normaalsus ja mõistlikkus. Read the rest of this entry »

Mind tabas (kinnitus) retsept(ile), kuidas inimestest hästi arvata. Need inimesed peavad olema konkreetsed ja valitud, soovitatavalt mingisuguse anduriga, aga ega teised lõppkokkuvõttes ju meelde ei jäägi. Räägi inimestele (endast), lihtsalt räägi, ära räägi nendega. Lõpuks pead sa neid headeks ehk headeks kuulajateks, kuid nagunii ei saa sa kunagi aru, miks. Read the rest of this entry »

Mõni tund tagasi leidsin, et olen hommikul oma juukseid kamina ääres kõrvetanud. See pidi olema 7-10 vahel ning mina mõtlesin eksami alguses lihtsalt, et vingutoss on külge hakanud. Natukese aja pärast lähen nunnudega Toomemäele, aga üldiselt on elu nigu fun!

Eile tulin Pärnust, sest täna oli täiega fail kirjandusteaduse eksam, milleks ma olin täiesti valesti õppinud. Read the rest of this entry »

Seoses kurjade võõrasemade ja vähevõimekate isade, kummaliste suhtlustiilide ja muuga, mis edukalt sessiooni segab, on ka midagi, mis seda jama leevenab. Nimelt minu India kirjasõber, koodnimega Surematu. See kutt väidab, et ta on fluent in many languages, including English… Vähemalt on ta hämmastavalt haritud. Peaks olema 24. Viimane vestlus, kellega iganes ma ka rääkisin, läks täielikuks enesenautlemiseks. Väga ilus, tark ja osav on olla.

Panen selle siia docx-failina, sest paiguti on see nii nõme, et sure või ära.
DirtyDoubleWTF

Good part algab umbes pärast keskosa, aga ega algustki saa päris mööda lasta. Siiski, kui teil oma elus s***le lisaruumi pole, vaadake faili esimene pool võimalikult põgusalt üle. (Siiski annab ka see osa väga asendamatut infot.) Palun andestage mulle kõik naljakad väljendused, sest ma ei käsi endal official sõnavara teada. Vahetult enne lõppu on ka elu parim kirjaviga, näpukas või midagi sellist. Ilmselt selles kohas, kus mõistmisega korraks lühiseväärseid raskusi tekib. Seda see raha ju teeb, aga mina mõtlesin ikka romaanilikumaid mõtteid. Vahest leiate. Vestlus toimus üleeile. Tõenäoliselt ühendus jampsis ja fraasid jõudsid temani teises järjekorras, kui seal näeb. Ma vähemalt oletan. Ma loodan, et see jura aastatesse ei veni.

Palun lisakorra vabandust, kui see on ainult minu aega väärt. Igatahes, kui ma korraga kuhugi kadunud olen, on mind röövitud.

PS Ainuke jama on see, et mulle nii meeldib Pratchetti “Mort” (vb ka Mort). Äkki on see märk?

I ain´t happy, I´m feeling glad
I got sunshine in a bag
I´m useless but not for long 
The future is coming on

(Gorillaz “Clint Eastwood”)

Segaduses ja abitust tundev. Aga laulusalmi lõpumõttes pole ma nii kindel, sest selle heaks peab midagi  t e g e m a!!

Kuna üksi on väga edukas mõelda, siis sain just aru, millega paljuski tegelen: bow down to them anyway, it´s better than being alone (Arcade Fire “Ready to Start”). Kuid praegu ma ei tee seda, sest ma olen liiga kriisis. Laadimine või vampiiritsemine on ainult vaatepunkti küsimus, vist. Mul on väga hea meel, kui inimesed on oma vajadustega sina peal. (Oo jah, ma arvasin, et ma pole energiavampiir, aga numeroloogia väidab teisiti. Kas see jälle üritab mu elu juhtima hakata?) Tegelikult ma lausa taunin enda suhetes, suhtumistes teie peal olemist. Vähemalt olen seda teinud, teietamine on nagu kummardamine. Seostub ka distantsiga, ülikoolikeskonna mõjul ma tunnen praegu paljuski, et tahaks hoopis mingeid tegelasi endast eemale saada. Lisaks üritan ma 0-kõnetegu teha pöördumisvormide suhtes ehk kolmas võimalus. Vastab tõele juhul, kui värk on binaarne.

Gosh, ma enamasti ei tea, mida üksi olla tähendab. Ma olen harva üksi pluss samas õnnetu. Eriti haige on see, et mul on vaevalt tuju isegi tegutseda, et tuimastumine saaks toimuda. Ma tean, et olen väga osav distantseerija. Ei, ma valetan: osav pooldistantseerija igatahes. Väga valikuline, aga inimesed on põnevad. Viimasel ajal on muutunud hoopis tähtsaks see visuaalne, mitte verbaalne pool. Ma tahan inimesi pigem vaadata – äkki hakkab nüüd nägemine paremaks minema. See on kah ebatõenäoline, sest nägemisega võin ma jälle end kahjustada. Ma armastan neid ainult kaugelt. (See lõik räägib vastukäivusest. – toim) Susan Sto Helit usub, et mängivate lapte hääli on hea kuulata (=mängivaid lapsi vaadata?), sest siis ei kuule, mida nad üksteisele ütlevad.

Kuulge, kitarrimängijad. See laul, mis ebatäpselt “päädib”. Kui ma tahan “Kettering´i” alustada Em-ist, siis mis pärast seda tuleb. Ma leiutasin akordi 0-0-4-4-2-3 (alustades ametlikult esimeses, kõrgemaist keelest), aga see ei klapi täpselt, kõlab lihtsalt lahedalt, kuskil hiljem tuleb Bm ka, tean. (Võib-olla pääseb video faili kõlpsates ka kogu albumi playlist´ile, mille ma endale meisterdasin.)

“Hospice” (The Antlers) on komplekti, kompositsiooni seisukohalt üks parimaid albumeid (ülbum, uus sõna) üldse. See on nagu raamat, terve süžee, storyline ja plot. Peatükid, mitte laulud. Muse abuse on, kuuldavasti, toimunud ühe vähki surnud inimese kallal (who is an abusive person herself). Lugein, et see album on üks kaua tehtud kaunikene ja vormitud paariaastase antisotsiaalsuse najal ning siis veel uuemalt ja uhkemalt vormistatud. Seega sisaldab kogu kontseptsioon kõiki pseudoprobleeme ja värki, millega tohib ainult tahtlikult tegeleda, ja ka siis oled jobu. (Igatahes on Peter Silbermanil meeletu kogemus. Tänuväärne, et ta seda meiega jagab, kuigi on küll muse abuse. Kas või mõttepäästiku osas. Ka surnud tahavad elada. Ma kogu aeg tunnen (=järgmiseks loenguks valmistudes), et miskipärast ka minu najalt. Elavate najalt ainult saabki. Palun laske mul kunagi ära surra, kuigi vist praegu töötan sellele ise vastu.) Viis, vokaal ei ole oskustelt suurem imetulusobjekt, aga lüürika on märkimisväärne. Muusikalise poole lihtsus on ilu, edasi mõtestades nii valus, et ilus. Kuigi, sõnad… seal ilmselt ikka on palju sisu juhtimist vormi poolt ehk-ja-või (üleliigset) ruumitäidet. Ei, eksin, ta on täielik nagu täiuslik. Minu lemmikud on “Kettering” (or “Bedside Manner) (kohanimi peaks olema, tervitused Getterile, kes mulle iga kord lugedes meenub; muse abuse´i suhtes on irooniline, et laulus mainitakse viimast sõna, vt allpool), “Bear” (or “Children Become Their Parents Become Their Children), “Thirdteen” (or “Sylvia Speaks“), “Two” (or “I Would Have Saved Her If I Could“) ja “Shiva” (or Portacaths Switched). (Allikas. Minipage, hästi täpne.) Oo küll, igal laulu on mõned paremad kohad. Nad pole iseeneses vormiga niivõrd ühtlased. “Bear” võib rääkida hoopis abordist, mitte vähist. Kindlasti siis, kui on albumi kontekstist väljas. Võib ka olla abort haiguse pärast, aga Songmeaning´us pole keegi vist selle peale tulnud, eh. Ja seda kah, et bear on ju miski, koorem, mida kantakse (to bear). Või on see niigi iseenesestmõistetav? Samas on ka vähk selline väärakus, et midagi kasvatatakse justkui lapsena. Alapealkiri siiski reedab, et sugupõlved on teemaks. Kokku väga diip asi igatahes. Lemmik!! Kui ma selle poest leiaksin, siis kingiksin kellelegi, kes seda minu arust vajab. Kas või selle pärast, et oleks, millest rääkida. (Lahe on see, et “Epilogue” (or “Sylvia Alive In Nightmares), epiloog kordab ühe laulu viisi.)

Võib-olla ma oleks täna midagi teinud, kui telefoni aku täis oleks. Seda, mida eilsest saati plaanisin. Seda esimest asja, mitte raamatukogus refereerimist. Närvi ajab, kui peaaegu usun, et teised või teiste rõõmustamine või neile ebamugavuse valmistamisest hoidumine mulle, kellelegi väärtuse annab. Nüüd on tuju peaaegu juba hea: pole isegi not happy ja glad paralleelselt. Lihtsalt, hetkeline tujukergendus ei välista sisemist õnnetust, need on eri tasandid seal laulus. Armastan. Ma olen nii meeletult kannatlik. Isa juures on maja peale ühine Internet ja see pole mõnel kellaajal üldse efektiivne. Teate, ma ei pea aeglusest endale takistust tegema. Nüüd, kus selle välja kirjutasin, läheb selle järgimine raskemaks. : P Armastan. Kohe hakkas parem. Armastan. See on nagu siis, kui Laika Virgini auks lauldi “Nüüd on meil hea, nüüd on meil halb” ja mina uskusin teda. Armastan. Ma vist allun kegelt (massi)psühhoosile ja sisendusetele. Ennast vähemalt usaldan, kuigi ei peaks. Armastan. Ou gaad, allun provokatsioonile seega. Armastan.

“I wish that I had known in that first minute we met, the unpayable debt that I owed you. Because you’d been abused by the bone that refused you, and you hired me to make up for that. Walking in that room when you had tubes in your arms, those singing morphine alarms out of tune kept you sleeping and even, and I didn’t believe them when they called you a hurricane thunderclap.

When I was checking vitals I suggested a smile. You didn’t talk for awhile, you were freezing. You said you hated my tone, it made you feel so alone, and so you told me I ought to be leaving. But something kept me standing by that hospital bed, I should have quit, but instead I took care of you. You made me sleep and uneven, and I didn’t believe them when they told me that there was no saving you.” (“Kettering”)

Silberman mõtleb küll ideoloogiliselt valesti. (Hull nali. Jah, mul on kahtlane huumorimeel. Ma tunnen pigem kõik tobeda ära.) See võla värk. Ta võlgneb seda, et tema jääb ellu, ja selle pärast laseb endal seljas elada. Ka surijal ei ole õigust nii teha. Kui sa tahad aidata, siis aita tal kahetsemist ennetada ja leppida. Just nii saab järgmine kord õnnelikuna tagasi tulla. Epiloogis ta jutustab, kuidas surnu teda ikka kurnamas, külastamas ja tallumas käib. Isegi proloogis – seda ei laulda ette – on sama motiiv, aga ainult üks tegija on sama, kuid teises rollis. (Siiski: mõnikord kohtab inimesi, keda nähes on tunne, et nendega on kunagi midagi pooleli jäänud.) Temal paistis siiski olevat liiga lähedane suhe. Sedasi öelda on distantsiga turvalisem. Ei neil ei olnud distantsiga suhe, vähemalt väljast vaadates ja iseinfot omamata. Kui on pooldistants, siis ei saa inimestele öelda. Ma tean, et mina saan endale lubada igasugust jama öelda. Siis on minu paik distantsi ja pooldistantsi vahel.

… Kuigi diip pole nii hea. Oma diip on hea ja omane diip ka. Eelmine nädal käisin Viljandis autorilaulude (nii oli kirjas) kontserdil. …või ei meeldinud mulle esitajad või et ma pidanuks kuskil mujal olema (õppima) või… Ma usun, et eepikaga jõuab inimestele lähemale kui lüürikaga. Ja lüroeepika on sedasi eriti võimas. Sugestiivsus imeb mind ligi. Täna kuulasin “100 luulepärli”, vaatasin ka ja samas ma suutsin kuulata ka, tahtsin. Väga ilus oli. Tiina Tauraite luges Rummot. “Oo et sädemeid kiljuks mu hing“. sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled

Muidu, kui arvuti ütleb teile “reload page later“, kas siis “later” on juba nüüd, kui te juba praegu “reload” vajutate, või on see vajutushetk varem kui “later“? Kuidas teie tunnete?

Head eilset naistepäeva, kallis blogi. Loodan, et vähemalt sina oled vahepeal musi ja kraps olnud, sest mul jäi vahele. Eile oli ülihuvitav antiigi kultuuripärandi loeng. Ma istusin kogu aja pingi esiäärel, sest nii ebamugavalt põnev oli. Enne seda tulin raamatukogust peaaegu passimast. Mul on praegu vähemalt üks kirjasõber. Kirjutasin talle avalöögi valmis. Nüüd arutan endaga pidevalt, milliseid “ettepanekuid” Interpalis ignoreerida, sest nende taga võib olla mõni weirdy weird male. Igaks juhuks kirjutasin välja kõigile, kes looking-for-sektsiooni lugeda ei oska, et ma ei ole flirtimisest, romansist ja suhteloomisest huvitatud. Mingid mustaverelised ei taipa lihtsalt , et mul võib olla rassistlik enesehinnang. Äkki peaks profiilis lausa eksplitsiitselt midagi pervertide kohta ütlema.

I wanted very badly to smash something. Maybe a whole lot of somethings.

Shojo manga´de lugemise sõltuvusest pole ma ilma jäänud, aga hiljuti on siginenud veel hullem allakäik. Jahin Internetis chick flick´i ettekäändel, et nende struktuurgi tuvastada, nagu manga´dega teen ja nüüdseks juba põhjuseta. Ma saan süsteemist väga hästi aru, ainult et ei viitsi seda sõnadesse panna. Kui viimane tehtud, oleks eesmärk saavutatud. Shojo & josei manga´d on loomulikult kah chick flick, aga see, mida raamatukogudes hoitakse romansi riiuli all on veel suurem häving. Ajaviide – lihtne tarbida, neelata, põletada – küll nad kõik, aga enamike shojo´de kohta ei ütle keegi emotional porn. Või kui emotional porn oleks oma tunnetega alasti olemine? Issand, ootan katsetamiseks ülestunnistusi, kes on emotionaalselt aus. Igatahes eile õnnestus mul õnneks ja esmakordselt leida üks sihuke teos, mis kogu žanrimääratlusest hoolimata oli erakodselt hea. (Pealkiri on tavapäraselt kohutav, kuigi eesti keeles kõlab ehk paremini. Katsun mitte naerda. Parem, kui keegi ei loe seda. Kui säärased anekdoodid huvitavad, trükkige sisse nimi Lynne Graham jne.) Ma ei ole selle disgrace´iga küll meeletult tuttav, kuid paistis, et auror oli hakkama saanud mitme originaalselt ilusa stseeni kajastamise ja mitmekülgsema isikukujutamisega. (See juhtus, kui olin hakkama saanud mitme kummalisse seksi takerdumiseta. Kas või viljatusse arutlusse, kui realistlik see on.) Leidus isegi täiesti põhjendatavat tõepärast dialoogi ja karakteriarengut. Enamasti peab leppima mingisuguse rööpajooksuga, mis ilmneb ainult autori sõnades, mitte enda hinnangus. Siiski oli see tavaline armastus-muudab-lollakat. Naispeategelane oli lahe. Igatahes, ärge teie seda rämpsu lugege ja kuna minagi neist tõtt-öelda aru ei saa ja küsin kogu aeg, kas (mõned) inimesed on tõesti kogu aeg nii kiimas, võiks keegi katsuda mindki võõrutada. Ootaksin soovitusi. Peale selle, (à la) “Puhastust” ja poolt muud maailmavalutamist keeldun ma lugemast ja elulooraamatuid kah. Mul on mingi kiiks raamatutega praegu. Parim plaan oleks tegelikult luuleriiulit tühjendamas käia. Jään vist selle juurde. Kiire seedida ja siis viis korda veel kassiahastuslikult painavalt seedida.

Naljakas on see, et chick flick vist siiski kõneleb minuga. Või saan sellest aru. Ta paigutub kategooriasse: kõik, mida arvad, et tahad, kui seda näed. Mõned toredad meesterahvad võtavad ette ennastohverdavaid pingutusi ja vaatavad-loevad naistele suunatud väljaandeid-meediat etc eesmärgiga vastassoost aru saada. Ma leidsin just hea tsitaadi: “While traditional pornography appeals to men’s visual instincts and creates a false physical ideal of the female body, so the argument goes, chick flicks create in women a false emotional ideal of romance and marriage.” Ma olen vist nõus sama eesmärgiga pornot vaatama. Ma loodan, et kõik saavad aru, et Mr Darcyst või Eddie Cullenist ei pea eeskuju võtma. Chick flick´is on napakas see, et pidevalt märgitakse ära, mida keegi kannab ja gorgeous on kõige silmatorkavam sõna (ka kasutuselt). Ah, just taipasin, et vaatan mingeid asju järjest kinnistades endas ilmekuse ideaali, ma ei saa, mulle meeldivad kõnekad silmad. See on see, mida arvan, et tahan ega tea, mis mind tegelikult tõmbab. Wealth, yeah.

Salgo mucho, a veces vuelvo.
(Lahkun tihti, naasen harva. Ootan veel ebaloogilisi ettepanekuid. Tegelikult on mul aimu, millises potentsiaalses universumis see võimalik oleks.)

Lubasin endale, et kirjutan prujektidest. Praegu on neid kaks. Ma olen neist mõnele rääkinud.

Esimene on loomulikult porno. Tuleb teha selline, et [sisesta-nimi-siia-ainsuse-omastavas]  lemmikbänd Eestisse tuleks. Eeskujuks see oma kelmikuse ja vaimukusega. Minul pole selle kohta midagi kindalt öelda. Palja ihu puudumise tõttu on selle teostamine kärbunud unistus ja ma ei viitsiks nii või naa rabeleda.

Teine teostamatu projekt oleks linna peale hugging zone´ide joonistamine, sest varsti tuleb kevad. Ma oleks peaaegu FBsse ürtiuse lisanud, aga sait polnud minu poolt. Kestvuseks plaanisin panna terve kevade. Lahe oleks öösel minna. ||-) ||–) ||-)  Ja siis peaks mõtlema, kellele ei meeldi, et linna asfaldile kirjutatakse. Ja kallistamise reeglid. Ja… massive. Liiga suur.

Seega: soovitan teil soojalt kontrollida, kas teie ükssarvik on juba Interneti-kaabli läbinärimisega ühele poole saanud.

Yours Sincerely

Kui mina kord vabaks saan, ei seo ma mingeid pühi kohustustega mingigi inimese ees või kohustusi mõne inimese ees ühegi pühaga, võib-olla üldse millegagi. Kui mina vabaks saan. Võib-olla loon kohustusi ainult enda ees, mis seostuksid pühadega. Seekord ei ole ma inimene. Tahan semiosfäärist välja.

Häid jõule!

Ma pean endale kesklinna läbimiseks mingisuguse kamuflaaži tekitama. Jama on aga selles, et ma ei tea, mida täpselt varjama pean, et mult jälle raha ei küsitaks. Eile enne ühtteist läksin “Raha sisse” automaadi juurde. Kaalutlesin seal, kas panen väiksema jubina ka arvele. Otsustasin panna, sest muidu tullakse mult seda jälle küsima. Juba Kaubamaja ukse peal see algaski. Mind nabis kinni üks vanem mees ja kutsus mind tütrekeseks. Tal oli nimekiri rohtudega, mida tal vaja on, kusjuures hinnad olid lisatud. Üle 1000 krooni kokku. Ta ei saavat enne koju (maale?) minna, kui rohud olemas. Ma sain talle öelda, et mul pole üldse sularaha. “Kümmet krooni kah.”

Seekord mul polnud nahkkotti õlal.

Soovitage kamuflaaži.
Ma väga selliseks nagu see vanahärra –  mulla lõhn, mullased käed – ei taha.