“Love will tear us apart” on küll halb-halb õppimismuusika. Silmad on unised. Ärkasin pool kaheksa klõpsti! istukile ja Loo küsis, mis mul viga on, sest ma pidanuks magama. Ütlesin, et pean kuhugi minema. Nii ütlesingi. Nimelt ootas orjatöö nr 2. Read the rest of this entry »

Kings of Convenience´il on säärane mõtlik laul “Misread” ja kuna mul  o n  palju-palju muud targemat teha, leidsin motivatsiooni seda tõlkida. Kõik algas viimasest salmist ja siis pausiga algusest keskele. Ma tegin parima, et hoiduda imelike sõnade kasutamisest. (Seda viga teevad näiteks Stephanie Meyeri tõkijad.) Video on kena ja täiesti ühe lasuga tehtud. Youtube´i-vabadus kukkus ka läbi. Teinekord uuesti. (Avastasin open-in-new-window-linnukese.)

Tavalise sundmõttetegevuse tagajärjel suutsin sõnastada selle, millega ma olen vähemalt paari inimest ehmatanud ja mis võtab kokku minu arvamuse (ilmselt) kõigist, kes lugema satuvad. Tõlkes “sõbranna”, tõlkes “sõber”. Need on siis lühikoondvariant fraasidest, millega kirjeldan eranditult indiviide tutvusringkonnast. Parimad neist on deskriptsioonid nagu “inimene, keda austan/imetlen” ja mõni sarnane. Mõned on nende arust, kelle kohta nad käivad, õelad. Teie tervise pärast ei too ma neid ise välja. Igatahes on sõna “tõlkes” ette lisada palju leebem, kui ainult jutumärkidega nimisõna kasutada. Mul on uus missioon tegelikult mõlemad sisemonoloogist kaotada, nii jutumärgid kui ka “tõlkes”, sest võib-olla siis muutub midagi. Mul on vahepeal tunne, et olen mitu aastat oma elust vahele jätnud. Kokkuvõte on tegelikult: mine trenni. Lähme trenni!! Ei saa olla nii julm, et nimetada nii neid, kes ennast vabatahtlikult sõbraks nimetavad (ei tohi öelda “sõbraks peavad”). Mental ja issues. Mul on mingisugune vähem kerglane arusaam sellest.

Et sõbraks sind nimetada,
võiksime läbi saada.
Palun, ära arva,
et jäädki nüüd üksinda.
Vaatlus, mida läbi viin,
jah, võib-olla ongi
mu küüniline kiiks.
Kuid kummal on väärpilt?
Mis ma ka tean?
Nii läks ta taas.

Sõber pole tulp,
ambitsiooni vahepunkt.
Miks alles küll ma nüüd näen,
et sõprusest edasi ei läe?
Mis ma ka tean?
Nii on see taas.

Miks mu eest varjati,
et umbes alati
kõige üksikumad rahvast
on need, kes aina räägivad tõtt?
On need, kes tõid muutusi,
trotsides näotusi?
See on nüüd omal otsus,
kas riskida või jätta mask.

Mis ma ka tean?
Olen siin taas.
Mis ma ka tean?

Tead, Piia, Anni tuleb täna raamatukogust koju ja Mimicry kõige ropem laul tambib peas. Sellises heas sammurütmis, milles on mugav õõtsuda, kui sääred pinges on. Kui ma hakkasin veel hoones kolmandalt korruselt teisele minema, oli esimesed kaks rida olemas. Ma rohkemate detailidega ei vaeva; võib-olla tead, mis kolmandal korrusel on.

Sind pimestab mu tuletants.
Sa sirutad need jääst käed.
Pihk varjuks; tasa vingub taht.
Siis keriselt ta tõuseb — must mahv.

Mulle meeldib roppuseta variant rohkem — see, mis Terevisioonis oli. Mimicry – “Heat.
Pühendan selle Piiale ja — miks ka mitte? — Kene Vernikule ning Karinile, kes täna ilma sissejuhatuseta kuulas mu järeldusi kurvast tõest, kuidas kassid kaktuseid retsivad. Piia, kui ma jälle ebainimlikus keeles kirjutan, küsi.

Eile, kui koolist tulin, sõitis buss peatusesse ette. Läksin ka peale ja sõitsin kaks peatust edasi. See aga tähendab, et ma lähenen kodule tagaküljest. Mõtlesin, et lähen aeda vaatama, kas ja kuidas lilled õitsevad. Selleks pidin ma lumevallist üle ronima. Hämmastav: meie aial on talviti tara. Igatahes sumpasin vägagi murdosalt minuti hiljem põlvini lumes ja saapad läksid seest valgeks. Ei tahtnud enam lilli (lolli) otsida. Kui maja ette jõudsin, jooksis esmalt Meel, siis Välk minu manu. Mängisid lumeonnis. Minu arust näeb see välja nagu kuut.Välk-nunnuka kilekombekas oli niiskusest libe.

Piia, räägi pärast, mitut võilille nägid.