Ma ei näe ennast enam.
Varem teadsin, kuhu lähen, millal.
Nüüd näen ainult sind.
Üht ’tema’, kellele näitasin,
kuspoole ööloojang jääb.
Teda näen,
üht ’sina’ kagukaares kulle karjatamas.

(kevad 2012, vist)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

Ainult seda kõige kurvemat pinget,
veel seedimata ontlikuks,
kus juba sinust on saanud mina
ja keegi ei saa sind tunda ega oletada,
ootan sinult.
Kõik on üksnes klaas,
ent kahtlen, et me ikka killud
oleme. Kasvõi pärast elektrilist sulgumist.
(Nad ehk küll siis igatsevad, ent
klappida enam ei saa, räägitakse.)
Isepärast pinget identiteedilist ja
hõõrumist helgib mu boksist läbi-sisse
sinust välja (saad vaid anda)
ja rohkem kui nad kõik ligi mulle korrastuses.

(23.11.13)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

Sõnastada hüvastijätukirja,
kui mu oma aeg pole ammugi käes,

vähesed värvid vettin’d,

oleks ikkagi kurb.

Me ei saa kunagi teada,
kuidas vihm tuppa sai,
aga anna mulle ikka juukselõikusleping
kogu mu eluks pikaks
oma kojaga.
Sa oled veel nii noor,
olgu, vaata siis, et oma toa saad.

Mul ei jätku ealeski pisaraid suguvõsa hargnenud niitidele,
ent taibata, et mu oma vennadki läevad kord nii,
on julm.

Kas näeme veel?
Me jäime nüüd üksi.
Mis koerast saab?
Elust vettid sa varem.
Su lapsi veel külastan.

(märtsi lõpp 2013)

Advertisements

Madu ja roos

6. dets. 2010

Tüdruk leidis raamatu ja Mentor ütles, et ta peab seda lugema, sest muidu ei saa temast kunagi naist; tõelist. Ja Mentor avas raamatu, kust talle meeldis, ning Tüdruk hakkas lugema valjult ning nii hästi või halvasti, kui juhtus, sest sõnad libisesid tema silmade all künklikult; ja lugu luges ja lõi ennast pigem ise. Aga Mentor käskis tal edasi lugeda; ja tüdruk allus, sest Mentori silmad hiilgasid.

Ja madumees seadis metsa lõksu ja sellesse jäi Aafrika tuulte jumalanna, vanim kolmest õest; ja kelle püha lind oli kurg. Ja Tüdrukul oli väga kahju; ja teda kurvastas, kuidas kõik kirgas välja ei tule, sest tema nägi sõnu, mis tema silmade-sõnade vahele jäid. Nende seas oli „Rooma“ ning tuuleema ja-või ka õdede templite detailplaanid. Ja tal oli väga kahju, et temast läks Dalmaatsia-äärse pühamu friiside värviküllane kirjeldus üle nagu vesi katusest; ja see oli 2000 aastat hiljem taastamatu. Aga Mentor tegi märki, et ta jätkaks, sest keda n ü ü d ikka huvitab.

Ja tuuleema oli puu küljes lõksus; ja seda võis taibata kurgede paanitsevaist häältest; ja madumehe puusade ümber oli laialt keerdunud siug, aga niuete ümber vist eriti ei olnud; ja just sellest pealtnäha piisabki, et madumees olla. Ning too saatis ussi jumalanna juurde, kus viimane kuulis sisinat. Ja Madu ütles, et tuuleema kas nõustub või ta süüakse ilma selleta. Ja tuuleema kuulatas ringi ja tabas, et tüdruk loeb, ning kiitis Mao kirjadega kasukat ja ütles, et kui k e e g i loeb teda nagu Tüdruk raamatut loeb tema ka Madu ja andub; ja ta kuulatas veel.

Ja madumees tuli istus Mentori ja Tüdruku juurde diivanile. Ja Tüdruk ohkas, kuid Mentor ärgitas teda jätkama. Ja madumees lösutas, käed paljal rinnal risti; sest ta tahtis kuulda lugemist. Ja Mentor oleks kui õhemaks jäänud, tema silmad hiilgasid veel, aga madumehel veelgi enam. Ning madumehe rüü allotsast, tema rind ja ülakeha olid katmata, parema pahkluu kõrval jooksis Mao keha paigal Mentorist ja siis Tüdrukust mööda metsa. Ja jumalanna kuulatas veel ning kutsus Roosi välja, sest tal oli kutse taskus seemnetega segamini. Lill oli suur ja lopsakas nagu pojeng; ja võib-olla oligi saladuslik pojeng. Tal oli üks õis ning lehtedega rootsud sööstsid teises suunas, aga fuksiaroosa õiekobar kihutas maoliku kiirtee kõrval vastu.

Ja Roos jõudis kohale ja haaras paremalt väiksest varbast alustades madumehe endasse. Ja varsti oli kõik kugistatud.

Nii jäi Tüdruk ka isehakanud mentorist ilma; ja sai vabaks; ja jättis raamatu. Ning rõõmustas, et ei pea enam naiseks saama ning maalis templifriisidele kirjatud madusid, kui oli Aafrika tuulte ema lahti päästnud. Ja jumalanna võttis raamatu ja käskis sellel vaikida.

Piia

Ma olen juba mitu päeva Eestimaal, tegelikult, sest enne 15nda keskpäeva sain Valka. Mis ma ikka teinud olen… Norramaal tulid meeletud unenäod. Ma võiks neid pikalt lahti seletada, aga tõesõnu: kui tunnete, et soovite mitu-mitu minutit vaikida, võin teile jutustada oma maailmapäästmisunesid. Esimesel korral marukarsklasena (kes ma ei ole) alkohoolikute käest, teisel korral kurja lapstööjõudu kasutava organisatsiooni Juvente küüsist. (Action!! (Y)) Või ka sellest, mida nägin Oslo kesklinnas telkides.

Öine Oslo oli päris tüütu. Lisaks nägin esimest korda, kuidas keegi ennast süstib. Ma oleks pidanud sellest kedagi teavitama. Valges aga näeb, et seal on kõik nii kena ja korras ning inimeste ilusaid ilmeid. Siin kodus nüüd vaatan ja võrdlen, sest midagi oleks nagu väga valesti. Juba Riias oli. Tulime lennukilt maha — kurb oli juba peale minna — ja mõtlesin, mis siin juhtund on. Liiga palav oli. Nii palav, et oleks tahtnud kohe ringi pöörata. Öö otsa istusime Riia kesklinnas, et poole seitsmest väljuvale rongile minna. Tahtsin leida selle pagana samba, mida ma kunagi näinud pole, sest alati, kui Riga satun, on see kas restaureerimisel või kaugel. Seekord ma ka selleni ei jõudnud. Kell oli umbkaudu üks. Lilleputkad olid öö läbi avatud ning ossid lasid ringi. Õiget läti keelt peaaegu ei kuulnudki, isegi laagris oli seda rohkem!  Enne kui pimenes, käisime pitsat söömas. Valisin nime järgi lihtsalt mingi pitsa, pärast kriblasin neile salvräti peeale, et nad peavad ilmtingimata retsepti muutma.

Igatahes, kõndisin siis linnas, otsitut ei näinud, aga siiski midagi hoopis põnevamat. Keset üht topeltrealist teed oli saareke, millele viis ülekäiguradu vaid ühest kohast. Seda viimast ma aga ei teadnud. Ronisin seal allee keskel ringi, et teada, mis lõpus on. Reegleid rikkuda aga ei tahtnud, niisiis pöörasin ümber. Seekord vaatasin aga tähelepanelikumalt, mis ilmelikust kuplist ma mööda vantsisin. Selle, mis oli plastlaudade ja prügikastide manu ning kruusal. Seal oli ka telk. Uks oli eest lahti, nii et paar karvaseid jalgu paistis. Tuju oli mul kohe palju huvitavam.

Puhusin üldse öö otsa seebimulle.

Oslos magasin kaks ööd. Teise põõnasime katuse all, sest telk oli väga märg. Saime Korea päritolu norraka juurde, kes ühtki Aasia keelt ei mõista. Lahe oli, sain ka videomaastikul haritud. Nom Nom Nom Nom Nom Nom Nom

Põhimõtteliselt ma harjun nüüd Eestiga ja mõttega, et ei pea ingliskeelseid viisakusvormeleid kasutama.

http://www.youtube.com/user/lassegg#p/u/8/I3NkQ00_ZbI

Selline on pealkiri. Tahtsin mitmeosalist pealkirja, aga sellest arvasid abilised vaid niipalju, et piiderlus on keelatud… Mida iganes… Ettepanekud ootamisel.

Tekst tahab väga olla diip, aga ei ole; eks paneme siis ikka “Diibi” alla. Võib-olla eksin ja kleebistan ta õigustatult.

Kuidas jääda magama, kui und ei ole? Ometigi pani ta pea padjale. Ta õde sosistas midagi järjekindlalt, vahetpidamata.

Kas ta sonib või sõnub või on ta hoopis pandud loitsu lausuma?

Tüdrukul olid kõrvaklapid peas; laul jaapani keeles.

Pole ime, et ma aru ei saanud, mida ta teeb.

Seda polnud mõtet jälgida.

Ta pööras pead ja nägi, et voodikõrvasel riiulil kössitas tema ema, nina laptop´is, selg peaaegu vastu lage, uudiseid lugemas. Seal üleval — seega orv; orvas — pidi olema rohkem ruumi, kui ta mäletas. Talle meeldis mõte, et teinekord võiks isegi sinna varjuda.

Korraga torkas ema nõelterava pilgu temale:

“Miks te ei maga?!”

Kuidas ma magan, kui tuled põlevad? mõtles ta retoorilisele küsimusele vastusena, keerates külge. Õde jättis laulmise.

Nüüd siis proovis ta aru saada, kas ta silmad on kinni või lahti, ja taibata, miks ta end pidevalt esikust leiab.

Olgu, lähen siis, lõpetas ta edasi-tagasi vilkumise.

Ta leidis end lastekärul külitamas.

Ma olen nüüd vist vaim, aktsepteeris ta. Selline siis minu äraolekul — olukord vaadatuna — ongi.

Ema võttis isa juurest saabunud poolõde ja poolvenda vastu.

Appi, nüüd läheb jälle minu kallistamiseks, nentis ta, aga ma olen vaim. Ta kohendas poosi.

Vastusena pööras ema rõõmsa palge temale, ta tundus noorem:

“Kui sa juba üleval oled, võiksid nõusid pesema minna.”

Ah! väljendasid tema kulmud ja O-suu:

“Ma olin just tagasi minemas.”

Ta libistas end kärult ja jäi õhku pidama.

Hm, üllatas ta end ja hõljus edasi keha poole. Ta ei pidanud mahakukkunud riiete hunnikule astuma.

Ukse juurde jõudnud, taipas ta, et teisel pool on tuli kustus ja pime; ta jalad vajusid põrandale.

Teisel pool ust ootas teda koll, mis koosnes tihenenud Ψ-varjust eimillegil, käed-jalad laiali haardevalmis, pikad ideaalasiaatlikud juuksed sorakil.

Ta taganes sammu ja tõmbas ukse kärmelt kinni, siis teine jalg esimese juurde. Seesugused staatilised olid tuttavad. Ta otsustas tagasisaamiseks otseteed kasutada.

Oli jube. Ta kallistas varupatja, mis teda ei peegeldanud, ja surus selga vastu voodiserva.