Lugesin Isaac Marioni “Soojad kehad” (“Warm Bodies”) läbi. Film meeldis mulle rohkem, sest see oli vähem ligane ja Sinatrat polnud kah üldse. Hollywood silub asjad nii sujuvaks. Isegi zombie R tundus seal vähem emo-ilutsev ja märksa lõbusam. Vahest olen filmistsenaariumi liiga hästi pähe õppinud. Lugesin eesti keeles, sest originaal näib siinmail kättesaadav vaid eritellimusel, mis võib tähendada ostmist. Kui selle kohta varem uurisin, kuna mul oli plaan sellest jaanipäevakirjandus teha, ei olnud seda isegi rahvusraamatukogus ega tegelikult peakski, sest see pole siin trükitud või midagi sellist. Read the rest of this entry »

Su kõne jõuab veel,
on teel üle taevanõe ja puude mu juude.
Üks lennuk plingib veel,
otsib radu üle pea minul, ratsul.

Kui su käsi minu peos
see kõnemasin lämbub mu higist.
Su kõne jõuab veel,
olen teel läbi aedade, maaluude.

Sa oleks nagu siin.
Ei lahti lasta taha ma eales,
kuni sina pole siin.
Vali juba; vajad sinagi ju puudet.

Mu aeg veel pole käes.
Ja su märg käsi  hulgub mu taskus.
Planeet-rändur sääb
sinu asupaika silmad ja kuuleb,

kas su kõne on nüüd teel.
Kas su kõne on nüüd teel?

Feeling? Õige feeling? Sama feeling´ut?

Njh, vaatasin zombie-zilmi kah.

Üks täg on vale.