Ootveel

14. sept. 2015

Tule!
Ja igaks juhuks vaata, et ei mune
Sa!
Järgmine part katsub kalaga õnne,
ent neist blondil oli õigus:
seda ei saa ära syya,
isegi kui veel uputada
või koguni taibata,
mida “pesta” endast ujutab.
Albiino kujub ära,
normaalne kujub ära.
Kõik jooksjad jõudsid sinust kiiremini.

13./14. september

Advertisements

Mul tekkis just mõte, et vahest, kui rohkem kirjutaksin, kulgeks aeg justkui aeglasemalt. Miskipärast ju näib mul, et aastavahetus oli veel hiljuti, aga tegelikult on juba märts. Rutiin ehk lühendab nädalaid, kuid… nagu iga esmaspäev oleks sama esmaspäev ehk teeme uuesti ja pole vahet, mida täna tegin, sest minu igavene esmaspäev on kestnud  juba vähemalt 144 tundi ja saan sellesse tegevusi-mälestusi juurde lükkida, palju tahan.

Järgmisel nädalal sõidan Rooma, nii et seda esmaspäeva jagub esialgu veel vaid 24 + ca 10 tundi. See aeg a. k. a 2014 / 10 227 on olnud loominugliselt tore ja kooliliselt kutu. Ma ei tea, palju kummastki poolest märke juba lendu olen lasknud. Suheteliselt on kõik optimistlik. Seepärast, et ma verest välja veel löönud pole, olen ka oma õpetamisega rahul.

Muusikast on tore rääkida. Read the rest of this entry »

Su kõne jõuab veel,
on teel üle taevanõe ja puude mu juude.
Üks lennuk plingib veel,
otsib radu üle pea minul, ratsul.

Kui su käsi minu peos
see kõnemasin lämbub mu higist.
Su kõne jõuab veel,
olen teel läbi aedade, maaluude.

Sa oleks nagu siin.
Ei lahti lasta taha ma eales,
kuni sina pole siin.
Vali juba; vajad sinagi ju puudet.

Mu aeg veel pole käes.
Ja su märg käsi  hulgub mu taskus.
Planeet-rändur sääb
sinu asupaika silmad ja kuuleb,

kas su kõne on nüüd teel.
Kas su kõne on nüüd teel?

Feeling? Õige feeling? Sama feeling´ut?

Njh, vaatasin zombie-zilmi kah.

Üks täg on vale.