Itaque eam etiam ingeniosam oportet esse et ad disciplinam docilem*

Mul tekkis just mõte, et vahest, kui rohkem kirjutaksin, kulgeks aeg justkui aeglasemalt. Miskipärast ju näib mul, et aastavahetus oli veel hiljuti, aga tegelikult on juba märts. Rutiin ehk lühendab nädalaid, kuid… nagu iga esmaspäev oleks sama esmaspäev ehk teeme uuesti ja pole vahet, mida täna tegin, sest minu igavene esmaspäev on kestnud  juba vähemalt 144 tundi ja saan sellesse tegevusi-mälestusi juurde lükkida, palju tahan.

Järgmisel nädalal sõidan Rooma, nii et seda esmaspäeva jagub esialgu veel vaid 24 + ca 10 tundi. See aeg a. k. a 2014 / 10 227 on olnud loominugliselt tore ja kooliliselt kutu. Ma ei tea, palju kummastki poolest märke juba lendu olen lasknud. Suheteliselt on kõik optimistlik. Seepärast, et ma verest välja veel löönud pole, olen ka oma õpetamisega rahul.

Muusikast on tore rääkida.

Kui leian millegi, millega rahul olen, kirjutan sellest kindlasti siia

Lugesin Isaac Marioni “Soojad kehad” (“Warm Bodies”) läbi. Film meeldis mulle rohkem, sest see oli vähem ligane ja Sinatrat polnud kah üldse. Hollywood silub asjad nii sujuvaks. Isegi zombie R tundus seal vähem emo-ilutsev ja märksa lõbusam. Vahest olen filmistsenaariumi liiga hästi pähe õppinud. Lugesin eesti keeles, sest originaal näib siinmail kättesaadav vaid eritellimusel, mis võib tähendada ostmist. Kui selle kohta varem uurisin, kuna mul oli plaan sellest jaanipäevakirjandus teha, ei olnud seda isegi rahvusraamatukogus ega tegelikult peakski, sest see pole siin trükitud või midagi sellist.